BERT PRINGI: „Koeravõtt tegi head nii Maxile kui ka mulle.“ (3)

„See oli eriti masendav koht, koerad olid stressis ja kurvad,“ räägib Bert. „Seal see Max siis istus väikses puuris: karvane, pulstunud ja värises. Ta oli nii pulstunud, et ei saanud arugi, kus pool pea on või mis tõugu ta on. Ei näinud välja isegi nagu krants – ta ei näinud kohe üldse välja!“

Kummalisel kombel võitis aga Max, kelle eksterjöör millegagi ei hiilanud, hoobilt Berdi südame. Mis sest, et Bert, kel lapsena oli järjest kaks šnautserit, oli otsustanud, et ei võta enam kunagi koera.

„Kasvasin üles koos koertega, aga nägin ka oma lapsepõlvesõprade lõppu,“ meenutab Bert.

„See oli parasjagu traumeeriv ja ma mõtlesin tükk aega, et ei tahagi enam. Sellepärast, et ma ei suuda üle elada seda kuradi lõppu! Aga siis ma sulasin ja murdusin.“

Et Maxist sai ühtäkki Berdi pereliige, oli puhas juhus.

„Sõbranna Kirke Ert meelitas mind „Teeme ära!“ talgutele varjupaika. Olin terve elu keeldunud varjupaigas käimast, sest see pole väga äge ega rõõmus koht, kus loomakesi vaadata. Olin nõus minema, aga ainult koristama, loomade poole isegi mitte vaatama.“

Koristustöö tehtud, viis Kirke Berdi koeri jalutama. Seejärel aga karantiinipoolele.

Läks koju, klomp kurgus

„Seal, selles masendavas õhkkonnas Max siis oligi,“ räägib Bert.

„Tahtsin teda sügada ja siis ta pani oma kaks käppa puurivõre najale, surus oma väriseva otsaesise ja koonu vastu mu näppu ja tudises seal.“

Berdi süda sulas. „Usun, et see oli Maxil kõik ette planeeritud,“ muigab Bert.

„Läksin koju, endal nutt kurgus. Mõtlesin pühapäeval asja üle järele ja esmaspäeval olin varjupaigas tagasi. Et nii, ma tahan nüüd seda pulstis pussakat! Minuga tehti nädalapikkuse katseajaga eelleping – mina ei saanud algul aru, milleks seda veel vaja. Seletati, et teinekord ei saada suures stressis varjupaigakoertega hakkama – eks mõni loom on liiga elav ja aktiivne, mõni muutub liiga häälekaks. Ei ole ju nii, et võtad koera ja see teeb kohe kõike, mida sa tahad. Esmalt tuleb hakata suhet looma, et hiljem saaks teda õpetada. See kõik võtab ju aega.“ Berti eesootav ei heidutanud, tema oli oma otsuse teinud ja kui varjupaigatöötaja teda veidi haletseva pilguga seiras, puhkes lihtsalt naerma.

„Ma olen ju ikkagi kogenud koerapidaja,“ ütles ta.

„Tõsi, algul oli tõepoolest stressis, hästi keeruline ja agressiivne tüüp. Väikestele lastele oli valmis kohe kallale sööstma. Muidugi ei pääsenud ta kunagi seda tegema ja nüüd enam seda ei üritagi. Aga ma olen üsna rahuliku loomuga ja lasin tal kodus hullu panna. Kui ise oled rahulik, rahuneb lõpuks ka koer maha.“

Et Maxi väikeste inimestega harjutada, hakkas Bert teda endaga igale poole kaasa võtma.

„Näiteks WAFi tundidesse – seal harjus ta lastega ära. Nüüd ei aja lapsed teda enam üldse endast välja. Need muidugi silitavad ja paitavad teda ka kogu aja. Max on mõnus ja muhe tegelane.“

Rahu, headuse ja kavalusega

„Terjerid on kange iseloomuga,“ muheleb Bert.

„Ükskõik, kui väiksed nad kasvult ka on – oma peas usuvad nad, et on lõvid. Maxiga pole mingit mõtet üritadagi midagi jõuga läbi suruda – see on vaid energia raiskamine. Temaga tuleb asju ajada rahu, headuse ja kavalusega.“ Kui Bert oli Maxi varjupaigast koju toonud, proovis ta koera kammida, kuid see katse luhtus.

„Sain aru, et see talle kohe üldse ei sobi. Duši all olek talle ka ei sobinud. Sain koeralt kohe kutse duellile!“ kirjeldab Bert.

„Mõtlesin siis, et olen kaval ja viin ta kellegi teise juurde, sest tihtipeale otsustavad koerad oma kangekaelsust just peremehele näidata, võõras kohas istuvad aga vaguralt!“

Kavalus toimis: „Salongis lasi Max endaga absoluutselt kõike teha. See hakkas talle meeldima ja seal ta nüüd käibki.“

Praeguseks on Max igati eeskujulik naksakas 13aastane foksterjer, kes on omaks võtnud ka Berdi elukaaslase koera, haski Boca. Teinekord võetakse peale Maxi ka Boca WAFi tundidesse kaasa.

„Kui lauldakse väga kõrgelt, siis hakkavad nemadki hääleharjutusi tegema,“ naerab Bert. „Boca hakkab enne laulma, Max, kes on vokaaltehnika tundides rohkem treenitud, enamasti magab klaveri all, hambad laiali. Talle meeldib seal. Max on hästi rõõmus, kui ta kaasa võetakse, ehkki põõnab suurema osa ajast.“

Maxil ja Bocal on Berdi sõnul üsna hea muusikamaitse. Kodus naudivad koerad üksmeelselt meloodilist muusikat.

„Tulevad elutuppa, sirutavad end vaibale laiali, naudivad ja jäävad magama,“ kirjeldab Bert.

„Eks loomadelegi meeldi ilusad meloodiad. Tümakas neile ei istu! Ning ka mitte liiga kõrged helid – sest need sagedused hakkavad koertele kuulmise peale.“

Berdi hing laulab. Koeravõtt on teinud head nii Maxile kui ka talle endale: „Lubasin endale, et kui nüüd koera võtan, olen talle palju parem peremees kui lapsena oma šnautseritele. See on mul õnnestunud. Ise olen endaga väga rahul!“