Perearst: "Inimesed, ärge minge analüüsimüüjate ohvriks!" (40)

"Mulle helistati just praegu ühest koduseid terviseteste müüvast ettevõttest ja küsiti, kas olen üle 40 aasta vana. Ütlesin, et jah, olen. Uuriti, kas mulle on viimase aasta jooksul tehtud koloskoopiat (jämesoole uuring) või kas ma olen andnud väljaheite peitvere proovi perearsti juures. Ütlesin, et ei ole," kirjutab perearst Karmen Joller suhtlusportaalis Facebook.

Seepeale räägiti perearstile, et tal on võimalik teha peitvere test. "Selgitas, milliseid haigusi selle abil võib avastada (ja seejuures ei valetanud), rääkis, et seda peaks hakkama tegema juba 40. eluaastast ja kindlasti kord aastas (miskipärast ei maininud ta, et Haigekassa maksab 60-69-aastaste inimeste skriiningtestid kinni kord kahe aasta järel, kuna noorematel ja sagedamini ei ole see näidustatud). Testi võib mulle kohe koju saata," kirjeldab Joller.

"Inimesed! Ärge minge selliste analüüsimüüjate ohvriks!
Esiteks ei anna kodus, "põlveotsas" tehtavad testid iialgi teile diagnoosi, heal juhul annavad kahtluse, millega te peate elama, kuni perearst on teil testi korranud ja tõestanud, te teil on kõik korras (eeldusel, et perearst nõus on). Väga palju on valepositiivseid tulemusi, st proov näitab haigust, mida tegelikult ei ole. Ka see ettevõte tunnistas, et nende testide tulemused kattuvad laboris tehtavate testidega 94% ulatuses - see tähendab, et 6-l inimesel sajast saame ebaõige tulemuse," lausub perearst.

Inimesed, kes enne testi tegemist korrektselt kasutusjuhendit ei järgi (nt söövad teatud ajal enne testimist liha), saavad valetulemuse veelgi suurema tõenäosusega.

Karmen Joller nendib, et Eesti inimesed on väga analüüsiusku. "Kui arst saaks diagnoosida ja ravi määrata ainult analüüside põhjal, ei oleks meil arsti üldse vaja. Piisaks robotist või arvutist, kes annaks analüüsidele tõlgenduse," tuletab ta meelde.

"Diagnoosimine algab hetkest, mil patsient arsti kabinetist sisse astub. Arst vaatab, kuidas inimene käib, kuidas ta välja näeb, kas ta tuleb üksi, kuidas ta räägib, otsa vaatab jne jne.
Diagnoos hakkab kujunema. 
Seejärel kuulab arst ära inimese kaebused ja esitab lisaküsimusi. 
Esmane diagnoosihüpotees. 
Samal ajal tutvub arst varasemate terviseandmetega haigusloos, esitab lisaküsimusi. 
Diagnoosihüpotees hakkab piirjooni võtma. 
Läbivaatus, veel lisaküsimused. 
90-100% diagnoosist on pandud. 
Ja kui vaja, otsustab arst alles nüüd, kas on vaja lisauuringuid või analüüse ja valib välja just need analüüsid ja uuringud, mis diagnoosihüpoteesi kinnitavad või ümber lükkavad või mis aitavad otsustada, millist ravi inimesele määrata.

Sõltuvalt haigusest ja olukorrast võivad diagnoosimisetapid olla kas pikemad või lühemad, vahel on vaja uurida rohkem, vahel vähem. On juhtumeid, kus diagnoos kujuneb nädalate, kuude või aastatega, aga on ka selliseid olukordi, kus see on tuvastatav hetkega. On olukordi, kus diagnoosimisel on lisauuringud hädavajalikud, aga ka selliseid, kus neid üldse vaja pole.

Ei ole võimalik teha vereanalüüsi, mis näitaks, millistest ainetest puudu on ja mida inimene veel sööma peaks. Toitu tervislikult ja sul ei olegi seda analüüsi vaja! 

Ei ole võimalik teha uuringut, mis ütleks, kas mul on vähk või ei ole. Vähk on ülimalt keeruline haigustekompleks, seda ei saa ainult ühe analüüsi või uuringuga diagnoosida. Muide, kas tead, et 40-45% vähkidest on põhjustatud suitsetamisest, alkoholist ja ülekaalulisusest?

Inimese analüüsitulemused võivad olla perfektsed, aga sellegipoolest võib ta juba järgmisel päeval mõne haiguse tõttu surra," kirjutab ta.

Joller nendib, et kõik tahaksid, et haigused oleksid ennetatavad või ärahoitavad lihtsate meetoditega. "Seda kasutavad ära ettevõtted, kes müüvad meile kodus või ka laboris tehtavaid teste, uuringuid ja analüüse, Nad teenivad, andes meile justkui turvatunnet. Paraku on see vale-turvatunne, mis tegelikku kindlustunnet meile iialgi ei anna," märgib ta ja soovitab enne tasulise testi või analüüsi ostmist oma perearstiga nõu pidada.

Samas tuletab ta meelde, et tervislikku eluviisi ei asenda ükski analüüs ega uuring.