„Meedia ja ajakirjandus on parajad ajavangid. Kuulsushetked on üürikesed ja unustus elab varjuna kõige taga,“ ütleb „Plekktrummi“ saatejuht.
Joonas Hellerma: rambivalgust tuleb natuke armastada, aga sellega ei tohi liialt harjuda
Tihti võib saatejuhi ees laual näha märkmetega paberilehte. Igaks juhuks. Joonas Hellerma, kes esmaspäevaõhtuses „Plekktrummis“ otse-eetris kultuuritegelastega vestleb, endale seda luksust ei luba. Et jutuajamises täielikult kohal olla. „Loomulikult on alati võimalus, et unustad midagi olulist ära. Ja ma unustangi päris sageli,“ tunnistab ta. „Aga märkmed segaksid lõpuni keskendumist. See on ka signaal külalisele, et stuudio on tema päralt ja küsimused lähtuvad vastustest.“
Hellermad ei ole lihtne intervjuutooli meelitada. Peale „Plekktrummi“ juhtimise toimetab ta muusikasaadet „MI“ ja on pidevalt hõivatud. Ja nagu saatejuhina, on talle ka usutletavana tähtis, et jutupartnerite vahel tekiks usaldus. Ettevalmistusaeg on pikk.
Teist ajakirjanikku intervjueerida on alati pisut hirmutav: kas ta hindab mind kogu aeg kriitikupilguga? „Loomulikult on meie vestluses palju detaile, mille kohta saan omaette tähelepanekuid teha. Aga siin pole midagi isiklikku, pigem on see võimalus näha, kuidas kolleegid töötavad,“ lohutab Joonas.