Kuna meie peo põhilised märksõnad olid läbipaistvus, õhulisus, sõnajalad, müstilisus, loodus, siis kasutasime lauakaunistuses palju värskeid sõnajalgu ja läbipaistvaid pudeleid. Pudelid olid nii küünlajalgadeks kui ka roheliste taimedega täitmiseks. Eriti toredad on loomulikult vanakooli retro pudelid ja purgid, mida mul õnnestus kuskilt keldrist leida ning mis pärast korralikku pesu läksid samuti lauakaunistamisel käiku.
Nõude pärast ei hakanud ma suurt paanikat tegema – kuna meil olid väiksemate gruppide jaoks mõeldud lauad, ei olnud mul midagi selle vastu, kui igal laual erinevad nõud on. Vastupidi, läksin just „miksi ja sobita“ teed, kus ka kõik taldrikud võisid erineva mustriga olla! Samuti viinapitsid. Me leidsime mingi aeg keldrist suure koguse Kalle vanaisa vanu nõusid ja pitse ning nüüd läksid neist paljud kasutusse! Eriti kihvt tulemus jäi pitsidega. Nõukaaegsed vintage/retro pitsid on minu meelest 10 korda ägedamad kui tänapäeva pitsid. Need on suisa kunstiteosed! Loomulikult mul ei olnud neid korralikkude komplektide jagu, kuid see ei morjendanud minusugust kunstihinge absoluutselt. Jagasime need kõik segamini laudadele, nii kuidas juhtus. Kuna pisut tuli puudust ka, käisin kolasin ringi ühes vanakraami poes, kust mulle neid tasuta anti! Neil oli kolimine plaanis ja tahtsid asjadest lahti saada. See, et ühel laual on kõik erinevad pitsid, oli ka teistmoodi väga kasulik – nii ei läinud need segamini, et kelle pits on milline. Mu hea sõbranna oli neist pitsidest samamoodi vaimustuses nagu mina ja palus oma pitsi suisa mälestuseks mu pulmast endale. Loomulikult ma andsin!
Joogiklaaside puhul lõi meis välja pisut Kalamaja hipsterlikkust. Meil oli kogunenud suuremas koguses u 300 ml klaaspurke, mida plaanisime nüüd joogiklaasidena ära kasutada. Idee ei olnud üldse uus, seda on viimasel ajal üsna palju kasutusel olnud, kuid andmaks neile pisut isikupära, tegin igale klaasile nimesildi. Jälle väga väike detail, mida pole raske meisterdada, kuid tekitas palju meeldivat elevust, lisas isiklikkust ning pärast ei läinud klaasid segamini ka. Kasutasime nimesiltidel sama fonti, mis kutsetel ja see lõi ühtse komplektse mulje. Tore oli vaadata, kuidas oma nime otsiti nende 100 purgi seast ja vahel suisa kaheldi, et äkki ikka minu nimega ei ole? Ikka oli, isegi bändiliikmetel ja teistel abilistel, kuna see ju eesmärk oligi - näidata, et kedagi pole unustatud. Kõige parem purkide kasutamise juures ilmneb aga alles peo lõpus – klaaspurgid saab lihtsalt klaastaarasse visata ja ei pea muretsema nende pesemise või katkimineku pärast.
Vaata pikemat postitust siit: http://atmosfaar.ee/et/kaunistame-pulmapidu-isetehtud-ehetega/