Kuhu liigub Euroopa Liit? (1)

Vaataks aga enne korraks tagasi. Viimase poole tosina aasta jooksul on liitu räsinud mitu kriisi. Esiteks rahvusvaheline finantskriis, mille tagajärjel viis liikmesriiki kaotasid rahaturul usalduse ega suutnud enam liidu ja teiste liikmesriikide abita laenukohustusi täita. Teiseks rändekriis, mille tipus 2015. aastal jõudis Euroopa Liitu 1,2 miljonit pagulast. Kolmandaks Brexit. Juba 1982. aastal otsustas liidust lahkuda Gröönimaa, aga siis polnud kriisist juttu. Kuid 2016. aasta juunis tegi rahvahääletusel otsuse lahkuda esmakordselt liikmesriik, kusjuures üks mõjukamaid.

Kriisideks on nimetatud ka Euroopa sisejulgeolekuprobleeme, terrorismi ja Venemaa agressiivsemat käitumist ning see loetelu pole mõistagi täielik. 2016. aasta septembris Euroopa Parlamendis peetud aasta olulisimas kõnes ütles Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker, et Euroopa Liit on vähemalt osaliselt eksistentsiaalses kriisis, sest liikmesriikide vahel oli vähem ühtsust kui kunagi varem.

Euroopa Liit on tavapäraselt olnud nagu Isaac Asimovi Asum, kes väljub igast kriisist tugevamana. Paar aastat tagasi tundus paljudele, et sedapuhku on kriise liiga palju. Enne Eesti Euroopa Liidu eesistumise algust mullu juunis rääkis president Kersti Kaljulaid, et Eesti eesistumine on õnnestunud siis, kui järgmisel aastal Euroopa tulevikust rääkivad pead enam ei arvaks, et Euroopa Liitu ähvardab lagunemine, liit oleks taas tugev ja iseendasse uskuv.

Enesekindlalt tulevikku

Praeguseks ongi Euroopa Liit taas enesekindlalt tulevikku vaatamas. Pärast 2015. aastat on viiest võlakriisi sattunud riigist turuvälist finantsabi vajanud vaid Kreeka. Kui 2015. aastal tuli suurim hulk ebaseaduslikke piiriületajaid Euroopasse Türgi kaudu, siis praeguseks on sisseränne sealt vähenenud 97 protsenti. 2016.–2017. aastal USA-st kiirema majanduskasvu saavutanud Euroopa Liidus on piisavalt enesekindlust, et taas laienemisest rääkida. Uusi liikmeid oodatakse eelkõige Lääne-Balkanilt, mitme eksperdi hinnangul võiksid kõige kiiremini, 2025. aastal liituda Serbia ja Montenegro.

Kuidas ja millises tempos liitu edasi arendada, pole veel liikmesriikide vahel täpselt kokku lepitud. Kuid mitmed arengusuunad on selgesti näha. Näiteks soovib Euroopa Liit olla mõjukam rahvusvahelistes suhetes. See nõuab eelkõige liikmesriikidelt suuremat üksmeelt välispoliitikas. Oluline on ka kaitsekoostöö tihendamine. Selles valdkonnas on viimasel aastal liigutud edasi kiiremini kui viimase 10 aasta jooksul ning loodud ka Euroopa kaitsefond, et liikmesriigid saaksid sõjaväelisi hankeid teha tõhusamalt ning suurendada Euroopa kaitsetööstuse konkurentsivõimet.

Kulud sisejulgeolekule

Vihjeid liidu arengute kohta annab ka liidu eelarve kavandamine 2020. aasta järgseks perioodiks. Siin ollakse üksmeelel, et sisejulgeoleku ja piirikontrolli kulud peavad suurenema. Räägitakse märkimisväärselt suuremast panustamisest digivaldkonnas. Juba 2014–2020 mitmeaastases eelarves suurenesid järsult üliõpilasvahetuse, teiste sarnaste programmide ning teadusuuringute kulud. Ilmselt sarnane trend jätkub.

Kindlasti jätkub Euroopa Liidu neljal vabadusel ehk isikute, kaupade, kapitali ja teenuste vabal liikumisel põhineva ühtse turu ning majandus- ja rahaliidu tugevdamine, et vältida uusi võlakriise ning suurendada pankade usaldusväärsust ja tõhusust.

Euroopa tulevikuaruteludes on oluline koht Euroopa väärtustel. Klassikaliselt seonduvad need demokraatia ja vabaduse, eelkõige arvamusvabadusega. Mõneti üllatuslikult toimuvad aga praegu keerulised arutelud õigusriigi toimimise ja kohtute sõltumatuse teemal, mis mõnes liikmesriigis on küsimärgi alla sattunud.

Selleks, et Euroopa Liidu tuleviku arengusuundades kokku leppida, on Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ülemkogu koostöös mitmeid riigijuhtide kohtumisi, mis peaksid viima liikmesriikide selge ühise arusaama ja uute kokkulepeteni 2019. aasta mais Rumeenias Sibius toimuval Euroopa Liidu tippkohtumisel.