Perearst Katrin Kivisto: ärevushäire vastu on olemas abi

Mõõdukas ärevus on loomulik, sest aitab ohtude ja ebameeldivustega paremini toime tulla. Millal aga muutub ärevus haiguseks ning selle maandamiseks tuleks otsida abi?

Perearst Katrin Kivisto selgitab, et ärevushäire ehk haiguslik ärevus avaldub liigsel määral või valel ajal ning häirib inimese igapäevaelu ja toimetulekut. Ärevushäiret on mitut liiki: generaliseerunud ehk üldistunud ärevushäire, paanikahäire (agorafoobiaga ja ilma), foobiad, sotsiaalärevushäire ja traumajärgne ärevushäire.

Suurim müüt: ärevushäire tähendab suutmatust eluga toime tulla

Tihti lastakse ärevushäirel kaua kesta, enne kui arsti juurde minnakse, sest sellega on seotud mitmesuguseid müüte, selgitab Kivisto.

„Kardetakse, et ärevushäire all kannatavaid inimesi ei võeta tõsiselt ning neid peetakse virisejateks või ülereageerijateks. Kardetakse halvustavat suhtumist, justkui tähendaks ärevuse all kannatamine suutmatust oma probleemiga ise toime tulla, ning abi otsimist nähakse nõrkuse märgina. Samuti peljatakse ärevust maandavaid ravimeid ja nendest sõltuvusse sattumist. Seetõttu ei julgeta arsti poole pöörduda ning ärevushäire jääb sageli diagnoosimata ja ravita,“ tõdeb ta.

Eestis on perearstile pöördujate hulgas üldistunud ärevushäire sümptomitega ligi 10 protsenti naisi ja 5 protsenti mehi ning paanikahäire sümptomitega 8 protsenti naisi ja 5 protsenti mehi.

Mille poolest erineb ärevushäire paanikahäirest?

Ärevushäire sümptomid võivad avalduda nii vaimsete kui ka füüsiliste kaebustena. Psüühilised sümptomid võivad olla pingetunne, rahutus, ärrituvus, kergesti ehmumine, keskendumisraskused, hirmutunne, meeleolu kõikumine või unehäired. Kehalised sümptomid võivad olla südamepekslemine, suukuivus, neelamisraskused, lihaste pinge, värisemine, higistamine, maovaevused, kõhulahtisus. Kivisto nendib, et sageli võivad kõigepealt märku anda just viimased, mistõttu tuleb teha täpsustavaid uuringuid, et välistada muud haigused.

„Arsti poole tuleks kindlasti pöörduda siis, kui tajutakse ärevuse sümptomite haiguslikku iseloomu: pikaaegne kestus, ärevuse tugevus, kontrollimatus, kaasnevad kehalised kaebused ning neist tulenevad kannatused, näiteks töövõimetus,“ julgustab arst probleemi teadvustama ja sellega tegelema.

„Kui ärevushäire on kuid ja isegi aastaid kestev liigne muretsemine ja pingetunne, siis paanikahäire korral on tegemist äkki tekkiva episoodilise tugeva hirmutunde ja sellega kaasuvate kehaliste vaevustega,“ selgitab Kivisto. Paanikahoo korral võib tunda ootamatult tekkivat südamepekslemist, õhupuudust, lämbumistunnet, peapööritust, minestustunnet ning sellega kaasneb sageli enesevalitsuse kaotamine, hirm mõistuse kaotamise ees või surmahirm. See võib kesta mõnest minutist tundideni. „Paanikahäire võib kannatajale tunduda eluohtliku seisundina, mille tõttu otsitakse kiiret arstiabi ja mõnikord pöördutakse EMO-sse.“

Ärevushäire ravi algab iseendast

Ärevushäire raviks on mitmesuguseid võimalusi ning kindlasti ei peaks pelgama oma tervisemurele lahendusi otsida ja arsti poole pöörduda. Esmane nõustaja diagnoosiks ja ravi määramiseks on perearst. Lisaks soovitatakse raviks eneseabi, mida tuleks teha kohe probleemi tekkimise järel iseseisvalt või näiteks perearsti juhendamisel. „Ärevuse korral kiputakse sageli oma toimetulekuvõimet alahindama ja võimalikke ohte ülehindama,“ selgitab perearst probleemi olemust. „Seetõttu aitab ärevusega paremini toime tulla teadlikkus selle olemusest ja avaldumisvormidest. Igasugune paranemine algab iseenda teadlikust juhtimisest.“

Ärevushäire maandamiseks on tähtis hirmumõtted ära tunda ja neid ohjeldada, seda aga saab teha probleemist teadlik olles ja oma seisundit jälgides. Tasakaalustatud mõtlemine aitab keskenduda probleemi lahendustele. Abiks on ka lihaselõdvestuse ja hingamise juhtimise harjutused koos meditatsiooniga. Kui osata tuvastada ärevust tekitavad olukorrad, saab õppida end kontrollima ning nende vältimist järk-järgult vähendama.

Eneseabi kõrval võib perearst või psühholoog soovitada tervisemure leevendamiseks psühhoteraapiat või ravimeid. „Psühhoteraapias aitab psühholoog tekitada mõtlemises, tunnetes ja käitumises paranemiseks vajalikke muutusi,“ selgitab Kivisto ravi protsessi. „Ärevushäire korral peetakse tõhusaks psühhoteraapia vormiks kognitiivkäitumisteraapiat. Ravimitest kasutatakse antidepressante, vajadusel lisaks rahusteid ja/või uinuteid. Et ravimeetodit mõjutavad häire raskus ning patsiendi eelistused ja võimalused, võib vahel osutuda vajalikuks ravimeetodeid kombineerida.“

Perearsti soovitused ärevusega toimetulekuks

* Toitu regulaarselt ja tasakaalustatult.

* Vähenda kofeiiniga ja alkohoolsete jookide tarvitamist.

* Loobu suitsetamisest.

* Liigu iga päev, leia selleks endale meeldiv tegevus.

* Tee lõdvestus- ja hingamisharjutusi ning teadvusta ärevuse tekitajaid.

Rohkem soovitusi leiab ärevushäire patsiendijuhendist aadressil www.ravijuhend.ee ja lehelt www.peaasi.ee.

Eesti perearstid on valmis ärevushäirega patsiente aitama

Tänavu valmis haigekassa juhtimisel läbi viidud audit, millega hinnati üldistunud ärevus- ja paanikahäire käsitlust Eesti perearstiabis. Auditi tulemustest selgus, et enamik arsti poole pöördujatest sai esimesel visiidil abi kas vestluse, eneseabivõtete tutvustamise, ravimi määramise või erialaspetsialisti juurde suunamise näol. „Perearstid saavad teraapiafondi raames patsiente psühhoteraapiasse suunata ja seda võimalust oli analüüsitud 130 perearstikeskusest kasutanud üle 40 protsendi, mis on suhteliselt uue võimaluse kohta hea näitaja,“ tunnustab Eesti arstide innovatiivsust dr Katrin Kivisto.

Parendamist vajavaks hinnati ravidokumentide täitmine, haiguse seisundi täpsem kirjeldamine. „Väga oluline on patsientide ja nende ravi järjepidev jälgimine, et hinnata paranemist. Esmasel visiidil on oluline tutvustada patsiendile haiguse olemust ja eneseabivõtteid. Ärevushäire diagnoosimise võib raskeks teha selle esinemine koos teiste kehaliste või psüühiliste haigustega,“ selgitab ta ärevushäire komplekssust.