Appi, mu koduaias on metsloom! Mida teha?

Kuidas käituda, kui metsloom on sattunud koduaeda?
Tõnu Talvi, keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist, jagab häid näpunäiteid

Suurematest loomadest satuvad koduaeda enamasti rebased ja halljänesed, kuid harvad pole ka metskitse või põdra külaskäigud. Sellisel puhul tuleb käituda nii:

• Säilita rahu. Loom on temale võõras keskkonnas ja võib olla hirmul. Ootamatust lisab veel ka inimese nägemine. Muidugi võib loom käia aias ka tihti – õunapuuoksi näksimas või koerakaussi tühjendamas. Siiski ole rahulik, sest inimesega silmitsi seismine võib panna ta ettearvamatult käituma.
• Vaatle eemalt. Tee esmalt eemalt vaatluse teel selgeks, kas aias olev metsloom on terve, ilma väliste vigastusteta ja oma liikumises vaba. Kui see tundub nii, siis on mõistlik jätta metsloom rahulikult oma kohta, vajadusel avada aeda sulgevad väravad või eemaldada muud takistused ning minna tunniks-kaheks mujale oma toimetuste juurde. Uluk rahuneb ja kohaneb olukorraga ning enamasti leiab ise tee tagasi oma elukeskkonda.
• Lahku looma vaateväljast. Väga halb on sellises olukorras asuda metslooma jäädvustama või teda lähemalt uurima. Esialgne rahulik olukord saab oskamatu ja aktiivse sekkumise tagajärjel vaid halvemaks muutuda. Väljaõppeta inimene ei tohi ulukile läheneda, teda kinni püüda, päästa ega ravida. See on halb nii ulukile kui ka inimesele. Esiteks võivad metsloomad lõksu sattununa käituda väga ootamatult. Teiseks on nad hoolimata oma tagasihoidlikust välimusest väga jõulised ja kiired. Kolmandaks võivad ulukid kanda väga erinevaid haigusetekitajaid ja parasiite, kes on ohtlikud nii inimesele kui tema lemmikloomadele. Neljandaks võib uluk nurka aetuna end haavata või juba tekkinud vigastusi veelgi suurendada.
• Vajadusel kutsu abi. Kui oled lasknud ulukil rahulikult tund-paar olukorda seedida, aga ta on endiselt paigal, peaksid olukorrale parima lahenduse leidmiseks sellest teatama looduse hädaabinumbrile 1313 ning nähtut võimalikult rahulikult ja mitmekülgselt kirjeldama. Kogemuste ja kuuldu põhjal saadetakse aias lõksus olevale metsloomale appi jahimees kas keskkonna- või päästeametist. Nemad omakorda kaasavad vajadusel veterinaari või metslooma turvapaiga töötaja. Samal telefonil 1313 peaks kohe teatama ka aias või mujal silmanähtavalt vigastatud või hädaolukorras olevast ulukist, näiteks kui loom on sattunud linna, ta on looduses lõksu jäänud, pikemat aega liikumisvõimetu jms.

Kas metsloom aias on ohtlik?
Dr Madis Leivits, ELFi metsloomade haigla veterinaar, annab teise vaatepunkti

Loomadest rohkem võid oma koduaias kohata hoopiski erinevaid linnuliike. On vaatevinkli küsimus, kas linnud on aias nuhtluseks. Näiteks võivad linnud ju aias ära süüa marjad ja teha viljasaagile kahju, kuid samas on linnud enne marjahooaega hävitanud aias usinalt putukaid ja kahjureid.

Imetajatest satuvad aeda kõige tihemini siilid ja oravad, suuremad loomad harvem. Nendega aias silmast-silma kohtumise võimalus on väike, sest paljud neist toimetavad öösiti ja hämaras. Nii näeme nende külaskäikude jälgi alles hommikul.

Oluline on mõista, et linnad ja teed on tegelikult ehitatud loodusmaastikule. Kits, kes läheb üle tee, ei ületa teed, vaid läbib metsa. Sama on loomaga, kes on sattunud aeda.

Kohtudes tuleks teha riskihinnang oma peas, kas loom on ohtlik. Kartus tuleneb inimestel pigem teadmatusest. Eesti looduses on vähe loomaliike, kes on inimesele ohtlikud.

Eelkõige tuleks loom aias rahule jätta ja mitte sekkuda. Kui tundub, et uluk on hädas, tuleks välja selgitada, kas teda on päriselt vaja päästa. Selleks tuleks uurida, mis on antud liigi puhul normaalne käitumine ja mis mitte. Inimese abi võib teha loomale hoopis halba.

PEA MEELES: ÄRA PUUTU LOOMA- EGA LINNUPOEGI!
Loodusest või ka asulast leitud väheliikuva looma- või linnupoja endaga koju kaasa võtmine ja tema abistamine teeb talle halba. Inimesega kohtumine katkestas tõenäoliselt vaid lühiajaliselt vanema ja poegade vahelise kontakti. Igasugune pikemaajaline asjatamine looma- või linnupoegade läheduses suurendab kiiresti tõenäosust, et need pojad hukkuvad või peavad oma elu veetma vangistuses. Loomapojale on parim kasvada oma loomulikus elukeskkonnas koos vanematega. Kui märkad loomapoega, siis ära lähene talle ja astu edasi, et ta vanem saaks tagasi tulla.

ELAMEGI KOOS METSLOOMADEGA
Anna Gontšarova
Rebased, kitsed ja kährikud on täiesti tavaline seltskond meie koduaias. Noorpaarid kurameerimas tiigiveerel või hilist jalutuskäiku nautimas on igakevadine idüll. Vahel pole pardimamma lasknud meil koduhoovigi sõita, sest tited vaja ujutada. Kährik oli meil sel kevadel kaua külas. Magas teine õndsat und vana kummuli keeratud ümmarguse internetipanni all. Helistasin päris mitmesse kohta, et suunata hiline ärkaja turvaliselt metsa. Vastuseks sain, et eramaal olla see iga omaniku enda ettevõtmise rõõm. Terve eelmine kevad möhhitas üks sarviline meil aias ja lasi hea maitsta. Nüüd edenevad meil maasikad hoopis taraaedikus. Kättemaksuks kooris ta noore männi ja astelpajugi. Solvus vist! Suur seakatkusaaga oli just hoo sisse saanud, kui seltskond triibulisi harjaseid olid end meie padrikusse sisse seadnud. Isegi koera, kes tavaliselt ei karda, võttis vaatepilt tudisema. Sellel aastal ei olnud meil näpatud kartulitest grammigi kahju – hea, et koer kodus püsis.

SAIN METSKITSEGA SÕBRAKS!
Ailiis Põllu
Mõni aasta tagasi oli meil talvel metskits pidevalt aias. Kuna oli külm talv, siis viisin talle juurikaid ja tõin vanemate juurest isegi heina. Ta elas talve ilusti üle ja kevadel jooksis minust aias mööda, tegi isegi häält ja siis ta kalpsas nii ilusti ja rõõmsalt metsa poole. Hea on mõelda, et äkki ta tuli mind tänama!

TABASIME REBASE TEOLT!
Kristiina Praks
Istusin oma õega sõbranna suvilas õues. Seal oli rebasel aga komme käia pimedal ajal toidujääke otsimas, sest tegime siis iga päev lõkkel süüa. Ta tuli ka sel õhtul. Istusime vaikselt ega liigutanud ning rebane ei märganudki meid. Kuna suvila uks oli lahti, läks ta ka sisse ja hüppas kohe toidulauale toitu otsima. Kuigi laual oli toitu, võttis ta kogemata kaasa hoopis nugade komplekti. Kui ta meid märkas, lipsas kohe õue tagasi. Ega ta meiega kohtumisest väga ei ehmunud. Käis ikka edasi ka teistel päevadel musti nõusid lakkumas. Toaust hoidsime edaspidi õhtuti kinni.

PÕDRAMULLIKAS KÄIS PIDEVALT AIAS!
Irene Luts
Paar aastat tagasi sattus mitu korda meie õuele põdramullikas, kes elas meie maja lähedal metsas. Ta sõi kompostihunnikust ja lammaste heina. Meid ta ei kartnud ja laskis mõne meetri kaugusele tulla. Umbes aasta pärast leidis ta kaaslase. Nägime neid sügisel koos õunapuu alt õunu nosimas. Talvel lahkusid koos. Vist läksid tagasi metsa elama.