Lühidalt Mai-Liisist: Elan koos kolme lapse, kahe kassi, koera ja eksabikaasaga. Kipun asju kordama, vaidlemist ei talu, kirjutada ei oska ning muudan oma arvamusi keskimiselt kaks korda nädalas. Väga tõsiselt kogu mu juttu võtta ei tohiks, kõigele lisaks kipun olema liialt irooniline nii enda kui teiste suhtes.Tema tegemistel saab silma peal hoida maikadotblog.wordpress.com
Jah, mul on söömisega väga kirglik suhe. Armastan! Kui saaksin, neelaks alla kõike mis väärib toidu nime. Aga tema mind niiväga ei armasta. Nimelt seab ta mu teele ette pidevalt lõkse ja takistusi, ning minu asi on siis neist üle saada. Edukas ma selles veel pole, ei usu et saangi, kuid jonni ma ka ei jäta.
Üks takistus on minu oskamatus toitu tarbida. Mu isa ikka ütleb peale toidu manustamist, et terve menüü on rinnal näha. Käbi teatavasti kännust kaugele ei kuku, ning nii ka minul läheb pea igal toidukorral midagi maha. Kas siis lauale, rinnale, põlvedele, või jääb lihtsalt suunurka pidama. Õnnetusi juhtub pidevalt.
Näiteks paar nädalat tagasi otsustasin tööl teha kreeka jogurtist, vahukoorest ja vaarikatest ühe magustoidu. Tegemise käigus suutsin ära mäkerdada järgmised asjad:
• väikese kausi, kuhu mõtlesin magusrooga teha, kuid kiirelt selgus, et sinna ei mahu
• väikese lusika, millega alguses võtsin jogurtit, kuid söömiseks kasutan suurt
• suurema kausi, sest mõtlesin vahukoort veidi vahustada aga väikses ei saanud
• purgi, sest eelnevas anumas vahustamine ei õnnestunud, mõtlesin purgis raputada. Mis omakorda ei õnnestunud, sest kaant polnud. sealt tulenevalt:
• pluusi, sest purgist pritsis vahukoor välja, otse mu musta pluusi rinnale
• tennised, sest rooga kokku segades selgus et kauss on IKKA liiga väike ning üks eriti ilus vaarikas koos vahukoorega pani kausist putku, otse mu tennise peale
• laua, ja mitte vähe! Sest kausid olid liiga väikesed ja noh, purgist pritsis vahukoort
• põranda, sest… vt eelmist punkti.
Kõik ülejäänud esemed, asjad ja inimesed jäid minu poolt puutumata, puhtaks!
Samas, võiksin vabalt jagada ka nippe, kuidas söögiga käituda. Kui sul on juhtumisi vaja köögist tuppa viia üks kuum taldrik söögiga, üks tass keefiri ning üks pokaal vett, siis ÜHE KÄIGUGA SA NEID ÄRA EI VII. Pea meeles, eks. Ma proovisin. Kaks korda proovisin. Esimesel korral kukkus maha kahvel ning pool tassi keefiri läks üle ääre. Kergelt kirusin, kuid mitte eriti, sest mingi laps oli ka köögis, ei tahtnud ebaviisakas olla. Olgu. Täitsin tassi, pesin põrandat, võtsin teise kahvli ning proovisin uuesti. Siis loksus maha suurem osa veest ning peaaegu oleks kogu imemaitsev roog maha kukkunud. Nüüd kirusin juba kõvasti seda inimlapse piiritut lollust, ning pesin taas põrandat.
Aga, elu õpetab ka mind (isegi mind!), kolmandat korda enam ei proovinud. Kirusin veel veidi, et ma nii palju pean käima, ning viisin kahes jaos asjad tuppa.
Nii me igapäevaselt proovime hakkama saada, mina ja söök. Kord on tema peal ja mina all, kord vastupidi…
