PUDENEVAD VUUGID JA MÕRANEVAD KIVID: pottsepad õpetavad, kuidas ise teha lihtsamaid ahjuparandusi (1)

Pottsepatöid tohivad teha ainult eramaja omanikud oma majas. Kui on tegu on juba kahepereelamu või kortermajaga, kus elab mitu leibkonda, võivad neis tuleohutusseaduse järgi küttesüsteemide parandustöid teha ainult väljaõppinud pottsepad, kel on kutsetunnistus. Eramajaomanikel tuleks lähtuda ehitiste tuleohutusstandardist EVS 812-3, kus on kirjeldatud kütteseadmete tuleohutuse nõuded.

Kust jookseb see piir, mida ise oma pea ja kätega teha tohib, sõltub sellest, millised on inimese oskused. „Pragu koldes on alati ohtlik,“ hoiatab K-Kolded OÜ pottsepp Kristo Kallingo. Vuugiparandustööde tegemisele ei näe ta aga takistust. Ukse ette panemisega võib samuti ise hakkama saada. Kui aga tuli juba seestpoolt paistab, ei ole tegu enam viimistlusveaga, vaid sisemise probleemiga ja seda on vaja kutsuda spetsialist vaatama.

Keerulisemad on ka igasugused tõmbeprobleemid ja nende lahendamiseks ei pruugi inimestel teadmisi ega oskusi olla. „Mõni puhastusauk on vaja juurde teha, seda tavainimesed ise teha ei oska,“ selgitab Kallingo.

Sagedasim tulekahju põhjus – ülekütmine – võib panna põlema ka täiesti terve ahju. Järgmine põhjus on puhastamata ja hooldamata kolle. Korstnapühkija käib ja märkab vigu. Kui aga korstnapühkija pole aastakümneid käinud ega korstnat üle vaadanud, ei või teada, mis seisus küttesüsteem on.

Pudenevad vuugid ja mõranevad kivid

Kodusoe Grupp OÜ pottsepp Mati Malm tutvustab kõige tüüpilisemaid vigu, mille parandamisest isetegija jõud ja mõistus üle käib, ning hoiatab tegevuste eest, mis peaks jääma eelkõige õppinud meistrimehele.

Kõige sagedamini valmistavad ahjuomanikule muret pudenevad vuugid, mõranevad kivid ja väljaveninud kinnitustega logisev ahjuuks. Vuukide tihendamise ja uste pingutamisega saab müüritöödega kokku puutunud omanik hakkama, kuid koldevõlvist väljalangenud kivide puhul ei hoomata enamasti ohtu, mida need endast kujutavad ja seepärast tuleb kutsuda olukorda hindama elukutseline pottsepp.

Lagunenud koldevõlvi ei soovita Mati Malm ise taastama hakata, vaid jätta see töö kutselise pottsepa hooleks, kel on vana standardi järgi tase II või III (uue standardi järgi tase IV või V). Pottsepp vaatab kolde üle ja ühiselt saab kaaluda, millised on remondivõimalused.

„Kindlasti ei tohi hakata kive koldest välja sikutama, sest nii võib kukkuda alla kogu võlv,“ hoiatab Malm. Kui pottsepp on oma hinnangu ja soovitused andnud, võib pärast nende järgi ise lihtsamaid remonditöid teostada.

Müüritisvuukidega ahju kolde tööeaks loetakse keskmiselt 20–40 aastat. See sõltub ka sellest, kui tihedalt on ahju köetud ja millise kvaliteediga on olnud ahju ladumiseks kasutatud materjalid ning ehitaja oskused. Intensiivse kütmise korral võivad mittekvaliteetsest materjalist laotud kolded 10 aastaga otsa lõppeda.

Nii on juhtunud paljude aastatel 2000–2008 ehitatud ahjudega, mille kolded vajavad juba järele aitamist. Seevastu osasid 1930ndatel laotud ahjusid hakatakse alles praegu välja vahetama, sest nende ehitajate oskused ja materjalid on olnud tunduvalt kvaliteetsemad.

Paljude nõukogudeaegsete ahjude probleemid on ebakvaliteetsed kivid, valed segud ja majavalitsuste ning tuletõrjeühingute all töötanud pottseppade puudulikud tööoskused. Koldekivide vahel kasutati tavalisi savisegusid ja vuugid tehti liiga paksud. Harilikult on kütteseadme kolde vuugipaksus 3–5 mm. „Reeglina ei päästa selle ajajärgu ahje pisiremont – planeerida tuleb kas ahju sisu vahetus või täiesti uue kütteseadme ehitus,“ nendib Malm.

Parandussegu valikust, hermeetikutest ja vahust, ohtlikest ühenduslõõridest, korstnakaitsemütsidest, uksetihendusmüüridest ja muust küttekolde remonti puutuvast loe edasi portaalist Kodus.ee.