„Minu esialgne soov oli proovida pakendivaba poodlemisega vähendada prügi hulka, mida tekitan. Nüüdseks aga säästan ka raha, söön tervislikumalt ning olen tänu oma väärtustega kooskõlas elamisele õnnelikum inimene,“ toob tudeng Liisa Aavik välja, et pakendivaba elustiil kätkeb endas midagi rohkemat, kui pelgalt pakitud toiduainetest hoidumist.

Kindlasti olete näinud poes ostjaid, kes panevad puuviljad ja juurviljad kaasavõetud kotikestesse, paluvad külmleti teenindajal salati oma karpi panna ja laovad lõpuks kõik ostud riidest poekotti. Mõni vaatab ja imestab, mõni vaatab ja imetleb.

Mõlemaks on põhjust, sest praegu tarbib Eesti inimene aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti. Tasub hakata juba ennast vähemaga harjutama, sest uuest aastat õhukesi väikseid sangadega kilekotte enam poodidest tasuta ei saa. Kolm aastat tagasi Eestis tehtud uuring näitas, et kuigi 88% inimestest peab kilekotte keskkonnale ohtlikuks, mõlgutab vaid 43% neist mõtet kilekottide ostmist vähendada. Aga isegi kui õnnestub kilekott ostmata-krahmamata jätta, ei pääse poes kile- ja plastpakenditest ikkagi üle ega ümber. Tootjad põhjendavad pakendamise vajadust sellega, et ostjad eelistavad mugavustooteid, millega aga paratamatult kaasnevad pakendid. Teisalt seostatakse pakendite vajalikkust hügieeni ja toidu säilivusaja pikendamisega.