BLOGI | Kas sul on ka viimase peal mobla ja auto, sest muidu oleks piinlik?
Eveliis endast: Mind võib iseloomustada mitut moodi - omal moel maailmaparandaja, kes tegelikult usub, et kõik inimesed on sisemuses head või suure suuga küünik, kes igale poole oma nina topib. Kõik on vaatenurga küsimus. Mina ise ütleksin, et olen ekslik, uudishimulik, alati kirglik oma avastustes ja unistustes. Minu kireks on taaskasutus, kunst, mood, kirjandus ja 5-aastase tütre emana ka lapse kasvatamisega seotud teemad.
Ma küll sinu autosse ei istuks!
Mu sõbranna teeb autolube ja sellega seoses on rohkem ka autojuttu olnud meie vestlustes, üldse tundub, et autoteema on viimasel ajal kuum teema, et noh mis autoga sõita ja nii edasi. Mulle tuli sellega seoses meelde üks vana lugu. Mu peikal oli kunagi ammu ammu udupeen Audi, mitte et ma ise oleks seda teadnud, aga no teised rääkisid, sest 20 aastat tagasi oli nende autodega nagu ta oli. Tema vanaisal oli päevi näinud Moskvitš. Üks kord kui me vanaisa sünnipäevalt ära hakkasime sõitma selgus, et rahvast oli vaja rohkem linna viia. Mu peika ema ütles, et davai, vanaisa viib meid oma mossega ära ja peiks toob teise autoga ülejäänud seltskonna linna. “Issand, kui piinlik kui keegi näeb,” mõtlesin mina mossesse ronides ja ei saanud aru, miks elu peab nii ebaaus olema. Täiega mark on sellises autos ju sõita!
Täna ajab see lugu mind naerma. Naerma enda ja oma lolluse üle. Mingis vanuses ja eluetapis on nii oluline see, mida teised arvavad. Näitamine. Ei hakka eitama, mulle on see ka äärmiselt oluline olnud. Kõik pidid olema parimad asjad ja kui parimaid asju ei olnud, siis tuli vähemalt näidata, et on. Moskvitš versus kellegi teise Audi, eksju. Kunagi kui mobiiltelefonid alles tekkisid, sain ma tädilt vana Nokia banaani, see oli uhke värk. Aga ei olnud väga palju neid, kes mulle helistanud oleks. Ja mis kasu on uhkest mobiilist kotipõhjas, kus keegi seda ei näe. Laule panna oli ka mark, sest see oli “nii nõme ja täiega näitamine”. Ausõna, ma olen emal palunud endale helistada kui linnas olin, et oleks põhjust telefoni kotist välja võtta. Ajad olid sellised…veidrad…ise olin ka veider. Näitaja.
Tagasi autode juurde. Mu sõbranna ütles, et tema ostab endale kindlasti uue auto kui load saab, et kohe kindlasti ei ostaks ta endale vana autot. “Ja ära solvu, aga sinu autosse ma küll ei istuks!” ütles ta. Mis seal solvuda, muidugi ma ei solvu. Mul on täiesti siiralt ükskõik, mida minust ja minu autost või minust minu auto põhjal arvatakse. Ilmselt olen ma sellest välja kasvanud, kus asjad defineerisid seda, kes ma olen. See ei tähenda nüüd muidugi seda, et inimesed peaksid ostma kasutatud ja võimalikult koledaid autosid ning kasutama 10 aastat vanu telefone, kindlasti mitte, kui võimalus, siis issand jumal jaa, igaüks ostku ja tehku mida tahab. Mina olen hetkel sellises kohas, et rahapatakat lauale panna ei saa, et uut autot/telefoni osta, aga liisinguid ja järelmakse ma ei taha. Sellest ka valikud.
Mu ühel sõbrannal on Nokia 9500 Communicator. Ma iga kord kui teda näen naeran selle üle ja imestan, kuidas see võimalik on. Kuna see telefon välja tuli? Mingi 2004? Aga ühel hetkel ma mõistsin, et kui ta kasutab telefoni vaid helistamiseks, siis mis vahet seal on. Asi pole selles, et ta ei saaks endale kõige uuemat telefoni lubada, vaid teda lihtsalt ei huvita. Telefon ei muuda teda ja tema väärtushinnanguid. Ma hakkasin mingil hetkel seda mõistma ja isegi austama, et inimene suudab vastu panna ühiskondlikule survele, kus kõik peab olema kõige kõigem, et olla Keegi.
Paar nädalat tagasi olin ma ühes seltskonnas inimestega, kes olid pealaest jalatallani riietatud Guessi, Armanisse ja Michael Korsi, nad pidid igal hetkel rõhutama, kuidas kõik on nende peale kadedad. Ma olin sada protsenti veendunud, et nad on väikesest kohast. Muidugi olidki. Depressiivsest Eesti väikelinnast. Ühtäkki tundus kõik loogiline. Moskvitš versus Audi jällegi. Kõige olulisem on see, mida teised arvavad ja mida näevad.
Ma saan aru, et ma olen paljudega võrreldes vana smart ass, kes targutab, aga mind aegajalt ajavad inimesed ja nende asjade kultus nii närvi. Inimesed tunduvad nii tühised ja pealiskaudsed, ma tahaks sisu. Ja kui see nüüd ära öeldud, siis palun andke nõu, kas ovaal-või torusaun oleks mõistlik ost? Aga kümblustünn? Ja kust te soovitaksite need osta?