Eduard Tüür: mind häiris, et pole jõulujutte täiskasvanutele, ja võtsin siis asja ise kätte (6)

Oli see sul mõnes mõttes avantüristlik ettevõtmine, et kirjutad teadlikult jõulu(lühi)romaani täiskasvanutele, mille sugust pärast Eesti taasiseseisvumist pole lugeja lauale jõudnud?

Alles kirjutamise lõpul mõistsin, milline „kurioosum“ käsil. Literaat Peeter Sauter oli kirjatööst teadlik, imestas, et selline jõululugu – täiskasvanutele ja polegi erootiline! – ning võttis nagu verekoer üles jälje, mis viis… aegade hämarusse. Eks asi hakkas mindki huvitama, uurisin valgustatud kirjandusloolastelt ja kui kellelegi jõuluromaan meenus, siis oli autoriks Peterson-Särgava, Vilde, isegi Tammsaare… Kui nii, siis on tegu mitte taasiseseisvumiseelse, vaid koguni sõjaeelse ajaga! Aga ei, avantüür polnud küll see liikumatu liigutaja, mis kirjutama ajas.

Mis siis oli?

Uudishimu, mis juhtub Sneguriga, kes satub jõulude eel linna peale sama kauaks kui Armstrong Kuule. Pisut näpistas ka lapsepõlvemälestus Pääsküla raamatukauplusest, kus tahtsin põnnina osta jõulukingiks emale täiskasvanute jõulumuinasjuttu – või oli see näärilugu? Müüjad naersid mu laginal välja – sõna otseses mõttes, ikka ukse taha kohe. Muidugi haavusin hingepõhjani, aga kes viimasena naerab, naerab paremini – tänavu sokutangi kingikottidesse jõululoo küpsele inimesele, mille püüdsin just lõbusaks kirjutada.

Ei sinu eelmine raamat „Mamma Englandi miraaž“ ega ka „Snegur“ pole just lobe lugemine – mängid sõnade ja lauseehitusega, kiusad mütoloogiaga. Kas teed oma raamatud teadlikult mitte ühe sõõmuga neelatavaks kirjanduseks või sa lihtsalt teisiti ei oska?

Meeldib intensiivne tekst, nihkes omaruum, mis ongi… kultuuriliste vihjetega mineeritud. Müüt – müüdiline mõtlemine ja olemine – huvitab tõepoolest ka. Küllap jällegi trauma lapsepõlvest – muinasjutte loeti mulle haruharva, ehk püüan seda tühimikku tagantjärele kuidagi täita? Kogu elu olen ka niru orienteeruja, suudan lootusetult eksida isegi koduses Nõmmel, kui keeran laokil mõtetega valele teeotsale. Ju olen leppinud ning eksin ka tekste luues, et otsetee on tihti labürint. Tegelikult nii ongi, kui nüüd raasuke järele mõelda.

Millest „Sneguri“ romaan räägib?

Jõuluajast – esikaanelgi kirjas, et jõulujutt ja küpsele inimesele! Armastusest. Õunast. Stigmast, tunnetuslikust ebakõlast – Wapakonetast (linn USAs Ohio osariigis – toim) pärit tundmatu katselendur Armstrong astus vasaku jalaga Kuule, kõmpis mõne tunni, midagi õigupoolest ei juhtunud, aga Maale naasis tehtud mehena aegade lõpuni. Snegur tiirutas sama kaua jõulueelses linnas, kogu aeg muudkui juhtus, kõike, mida ei saanud juhtuda juba põhimõtteliselt, ja koju naastes polnud ta enam isegi mitte Snegur! Veider lugu, kas pole?

Ja et täiskasvanutele, siis lastele keelatud?

Miks? Ega Mendelejevi tabel ole ju ka üksnes keemikutele! Muide, Sneguri meelest sobib see tabel hästi just jõuludeks – lõikad välja väärismetallid, ehid kuusepuud…