Tänavu-taas-koju-ei-jõudnudki-pere
Nii! Kolmesel Kätlinil on rühma jõulupidu 17. detsembril kell neli päeval, kõik saavad kommikarbi, sellele jõuluvanale oma pakkide andmine keelati ära. Seitsmesel Marcol, lasteaia abituuriumikutil, on sama üritus 19. detsembril algusega 17.15.
Aktiivsemad mammad ja mõned papad panid juba poole novembri paiku rühma lapsevanemate listis püsti küsitluse, kas ja mida kinkida kasvatajatädidele. Lennarti ema arvas, et nii ebapedagoogilistele tüüpidele peaks koostama kogumiku uuematest kasvatusteaduslikest artiklitest, ja hakkas sobivaid linke saatma. Säde-Mari ema ja Kelvini ema läksid vaidlema, kas sebida kõigile tatrapadjad või joogaõpikud. Teiseks advendiks oli kogu seltskond rööpsolvunud, viis kuni kümme eurot on jälle säästetud.
18. on isa firma jõulupidu ja 20. ema töö juures lastele jõuluvana. Aih, 21. läheb kohe 14aastaseks saav Mattias klassiõe poole klassiõhtule. Kõik pidid tulema. Esimene ööbimisega klassiõhtu. Kingiks küsis 20 eurot. Oeh.
Laupäeval tuleb sõita Lihulasse pereema Pireti vanemate juurde, pühapäeval Räpinasse pereisa Marko – jaa, ongi majas kaks Markot! – isa ja tema kolmanda naise juurde, seal läheb joomiseks, viinad ja sakuska on vaja kaasa osta. Esmaspäeval, 24. PEAB olema Marko ema ja tema uue, venelasest mehe juures Jõhvis, sinna tuleb kindlasti midagi kallimat kingiks kaasa võtta. 25. õhtuks tahaks jõuda Elvasse peresõprade poole, seal on neli last, kõigile kink, sauna kast õlut ja naistele mõned vahupeedid. Liiga palju ei või võtta, sest 26. kuupäeva sees tuleb naasta Tallinnasse, 27. ja 28. on õnneks tööpäevad, saab pisut puhata.
Laupäeval siis lapsed Lihulasse, Mattiase autossesaamiseks tuleb ilmselt lahingut lüüa. Sealt edasi ema firma jõulupeole, see on tuttav üritus. Võib-olla jõuab lastele järele alles esmaspäeval, aga siis hästi vara, sest õhtul kell kuus tuleb Marko vend oma perega uut aastat vastu võtma. Kui kaua 31. detsembril kodu-Selver lahti ongi?
Pidu on lastele
Mari käis algul Jüriga. Elu oli ilus. Armastus õitses. Mingil hetkel läks aga valesti. Jüri leidis Anne ja läks Mari juurest ära. Kaks last käisid seejärel kaks nädalat Mari juures, kaks nädalat Jüri juures. Ka Annel oli laps. Nagu ka Mari uuel väljavalitul, Peetril.
Seekord otsustati siis kuidagi koos jõulud ära veeta. Eks lapsedki küsisid, et tahaks koos olla, kuna pool kuust ollakse ka teiste lastega justkui õde-vend.
Jõuluvanaks hangitud naabrimees Madis küsib parasjagu lastelt salmi, kui korraga Mari hüüatab: „Kes kinkis minu lapsele mängusõdurid?“ Jüri tunneb juba süüd, sest ehkki laps seda tahtis, siis Mari on tuntud patsifist – laps ei tohi kindlalt sõjaga kokku puutuda. Kuidas sa talle ütled, et vaatasid viimati poisiga „1944“ ja sealt hakkas ta nagu uni peale käima, et tahaks ka mängusõdureid.
Suurem konflikt jääb olemata, kuna keegi on kinkinud Anne lapsele pähklitega šokolaadi. „Ta on ju neile allergiline!“ Lärm läheb vanemate seas üha suuremaks, lapsed on samal ajal õnnelikud. Poisid mängivad sõduritega ja šokolaadki on peagi söödud. Nende rõõmus kisa konkureerib teises lauas käiva vanemate täisvokaalidel debatiga.
Jõulumees Madis mõtleb, et saaks siit kiiresti minema. Tõuseb püsti ja ütleb: „Nüüd on aeg edasi liikuda.“ Teda saabub saatma Mari. Madis näpistab moe pärast pereema tagumikku, pilgutab silma ja mõtleb uksest välja astudes, et see jama läks nüüd küll napilt mööda.
Üksikema-superkangelane
Korista korter ära, tee süüa, vasta lapse küsimustele, kas jõuluvana ikkagi tuleb. Muidugi tuleb, kingikott on peidetud ema riidekappi.
Laps ei tee väga midagi, vaid ajab kõik sassi. Sa tunned, kuidas sa ei jõua kõike teha. Nuga käib paremale, kahvel vasakule – kuidas ta aru ei saa? Ja siis teatab laps, et ta tahab värvida. Kolm minutit hiljem hõiskab, et tule vaata mu pilti. Samal ajal ei hoia neetud kuusejalg kuuske kuidagi püsti, aga jõulupuu on vaja kuidagi seisma saada. Pärast poolt tundi möllamist see ka püsti saab. Kuradi torkiv puu, mille tüvi on viltuselt raiutud. Kelle idee see oli?
Kuidagi peab ka kingikoti kuuse alla saama. Abiks on visiit surnuaeda. Laps on juba riides ja trepikojas, kui sulle „meenub“, et midagi jäi kontrollimata. Jooksed korterisse tagasi, tõmbad kapist välja kingikoti ja sätid kuuse alla.
Pärast surnuaias küünalde panemist imestab laps, kuidas jõuluvana just siis kohale jõudis, kui kõik ära olid. Laud on kaetud, telekast tulevad jõululaulud. Laps mängib jõuluvanalt saadud mänguautoga ja ise tunned, kuidas enam ei jõua ja uni tuleb. Need jõulud on jälle üle elatud.
Vanaema rõõmus taasnägemine
Vanaema Elfriide silm ei seleta enam suurt. Kuid sellest hoolimata on ta viimase kuu jooksul kogutud toiduvaru valmis teinud. Laud on lookas. Tema on nüüd kõige vanem suguvõsa liige, kelle juurde tullakse jõulupeole.
Mitmeid võsukesi pole ta kuid näinud. Eks neil ole ka oma elu, kes vanainimese muresid ikka kuulata tahab. Nüüd tunneb Elfriide end rõõmsalt, kuna ka teda tuletatakse meelde. Noorem põlvkond istub telefonides ja kui Elfriide räägib enda mälestusi noorusajast, siis tehakse moepärast „ohoo“ või „jaajah, vanaema“.
Elfriide kaks pensioniea tugevamas pooles asuvat venda on avanud viinapudelid ja asuvad rääkima poliitikast. Üks, tema nimi on Vello, armastab väga EKREt. „Eks see Helme toob Eesti jälle tegijate hulka,“ ütleb ta.
Tema vend Üllar ei jää vähem võimukaks ja kirub Ossinovskit. Kui esimene pudel hakkab läbi saama, tekib vendade vahel vaidlus, mille algust ei pane esialgu keegi tähele. Korraga karjatab Üllar: „Sa oled liberast! Mis mõttes sa ei vihka venelasi?“
Ülejäänud sugulased mõtlevad, et miks peab iga pidu ikka niimoodi lõppema. Elfriide tunneb rõõmu, et vähemalt on suguvõsa koos. Mine tea, kes järgmisel aastal kõige vanem suguvõsa liige on. Lapsed mängivad samal ajal kinkidega, teismelised kirjutavad Instagrami: „FFS, suguvõsa LOL!“.
Jõulu esimene püha ja elu esimene pohmell
Veel aasta alguses ei teinud nüüdseks 15ne Kent-Erik prosecco'l ja bruschetta'l vahet. Suvel sai aga isaga tihti Lätis käidud ja nüüd on tal maitse suus. Prosecco'st muidugi. Ühe pudeli sebib ta 24. õhtuks keldrist enda tuppa. Külla tulnud vanaisade vanu jahimehejutte ja vanaemade näpunäiteid emale on juba ammu piinlik kuulata. Parem siis teeselda väsimust – raske arvestusteperiood ju seljataga! – ning istuda omaette toas, küll nooremad õed vanavanemate tähelepanu endale tõmbavad.
Jõulu esimene püha ja elu esimene pohmell saabuvad käsikäes.
Üksildased hinged
Tegelikult on Tauno ja Mauno üsna sarnased inimesed. Nad mõlemad elavad üksinda. Tõsi, põhjused on veidi erinevad. Tauno on hästiteeniv keskastmejuht, kes kardab inimsuhteid. Liiga palju vastutust, liiga palju konflikte. Parem elada enda kesklinna korteris üksinda. Mauno üksiolek pole nii teadlik valik. Kunagi oli tal ka naine, aga see läks tema juurest minema.
Jõuluõhtu algab mõlemale sarnaselt – poeskäiguga. Tauno haarab kolm pudelit vahuveini ja kondoomid, Maunole piisab kahest viinast ja kätekreemist. Igaks juhuks.
Enne õhtut käivad mõlemad korra ema juurest läbi. Sealt topitakse kotid toitu täis ja küsitakse pojalt, et kas varsti on ka pulmaplaane. Mõlemad pööritavad silmi ja ütlevad: „Ah, eks näis.“
Tauno asub õhtu saabudes tuttavaid naisi läbi kirjutama. Nad võivad ju samamoodi end üksikult tunda. „Hei, mul on kolm pudelit prosecco't, küünal põleb ja äkki saame üksteisele seltsiks olla,“ sõnumeerib Tauno.
Mauno kirjutab samamoodi tuttavatele: „Õu, ilgelt igav on, äkki teeks ühe korraliku bängimise?!“
Tunni pärast on Tauno koos üsna kaugelt tuttava naisega mööda pealinna lokaale käimas. Või vähemalt otsimas kohta, kus istuda. Naine on äsja lahutanud ja tundub nukker. Maunole on sinnamaani tulnud ainult valjult vaikivad vastused.
Kui saabub jõulu esimene püha, siis lamab Tauno voodis, juhututtavast naine nohiseb kõrval. Tauno vaatab lage ja mõtleb, et oleks võinud ka hullemini minna. Mauno suleb YouPorni. Enne magamavajumist vaatab korra veel Delfisse ja kirjutab Kersti Kaljulaidi jõulupöödumise alla kommentaariks: „Kuradi Muhu seenelisest Buratino.“ Ja tunneb end kohe paremini.
Õige pidu on näärid
55ne Indrek ei tea kedagi, kes oleks päriselt kohtunud kellegagi, kes nõukogude ajal 24. detsembril teki aknale naelutas, et siis perele Matteuse evangeeliumit lugeda ja väriseva häälega „Püha ööd“ laulda. Jõulud – see on ju geniaalne näide turundusest, kus sissetöötatud bränd lihtsalt üle võetakse. Kirik tõstis oma tähtsaima püha talvisele pööripäevale, mida inimesed olid niikuinii harjunud tähistama. Lihtne!
Ei, kinke teha on tore ja saada samuti, ja punases kitlis habemik on äge mees, aga see kõik käib ikka pigem nääride juurde, kus midagi ka juhtub: ärgates on uus aasta käes.
Kuna lapsed on suured, sebib Indrek end meelsasti jõuludeks tööle – raha saab ju kah topelt! Aga 31. detsembril jätke teda heaga rahule.
Poliitik külmetab kirikus
„Tegelikult tahaks sõpradega saunas õlut juua, aga ei saa – tuleb istuda kõval pingil külmas kirikus, nina ka ei tohi sügada, sest kogu aeg filmitakse. Luuka evangeeliumis on kah kogu aeg üks ja seesama jutt, mine või ise papi asemele ja räägi: „Aga nende sealoleku aegu said päevad täis ja Maarja pidi sünnitama. Ta tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta.“
Hm, kui osta poest linnutoiduks mõeldud päevalilleseemneid ja lasta noortekogul need pakendada pisikestesse kotikestesse, saaks neid kampaaniatelgis valijatele anda. Pealkiri „Poliitik jagas taevamannat“ võiks ju lennata küll. Oot, ma saadan kohe erakonna peasekretärile sõnumi. Kurat! Ei saa ju saata – ma olen kirikus, filmivad! Oeh.“
Ei ole rahvamehel jõuluajal kerge, olgu ta riigikogulane või munitsipaalpoliitik.
Kommentaarid