Klaudia Tiitsmaa: „Meil on igal aastal ikka vähemalt kahed jõulud!“
„Mina olen küll suur detailide armastaja, aga jõulutraditsioonid olgu pigem suured,“ tunnistab Ugala teatri näitleja Klaudia Tiitsmaa, kelle perre tulevad tänavu jõulud pisut teisiti kui varem. Septembris, omaenda sünnipäeval, sai Klaudia koos lavastajast kaasa Vallo Kirsiga pisipoisi vanemaks. Tänavu on neil esimesed kolmekesi-jõulud.
„Meil on igal aastal ikka vähemalt kahed jõulud. Kõik algab sellega, et jõuluvana pakib Viljandis kahe pere kingitused, laseb need päkapikkudel autosse kanda ja sõidab siis Türile, et seal koos Tiitsmaade vahmiiliga jõulud jõuluvana ja luuletustega vastu võtta,“ kirjeldab Klaudia iga-aastaseid tavasid. „Veel on meil jõulud Rakveres. Sinnagi sõidab seesama hõbedane Volkswagen koos kingituste ja heatujulise seltskonnaga – seekord on meid siis juba kolm.“
Vallo lisab, et jõulud on neile kahele igal aastal olnud perega koos olemise aeg. „Aga et minu perekond elab Rakveres ja Klaudia oma peamiselt Türil, siis olemegi jõulude ajal alati vähemalt kahes kohas. Sügisel üritasin korraldada Klaudiale üllatussünnipäeva, et meie mõlema suguvõsa ühise laua taha kokku tuua. Peaaegu õnnestus, aga väike Vallo Valter otsustas mu plaanidesse väikesed korrektsioonid teha – tähistasime Klaudia sünnipäeva hoopis Rakvere haiglas poja sünniga.“
Ehkki jõulud tulevad Rakveres ja Türil, on ka Viljandi kodu detsembri tulekuga jõulukaunistustega alati ehitud.
„Igal aastal ikka isemoodi,“ ütleb Vallo.
„Eelmisel aastal olid teemaks kuuseoksad ja isetehtud jõulukaunistused, sel aastal on diskokuulid ja erinevad valgustused.“
Piparkoogimaja ja metsast toodud kuusk
Pere jõulutraditsioone hoiavad nii Klaudia kui ka Vallo pidulikult au sees.
„Mäletan, et umbes kuuendas klassis avastasin, et meie kodus on lihavõtted ja mardipäev ning muu selline suurem ja väiksem pühatamine kuidagi kasinaks jäänud,“ naerab Klaudia.
„Andsin emale märku, et nii ei saa. Pärast seda võtsime pühasid ikka väga tõsiselt. Lihavõtte aegu oli meil mune küll ja küll, värvisime nii, nagu üks kunstnike pere võikski mune värvida. Nii on ka jõuludega alates ühest jõulajast, kui hakkasime isa ehk Papa Sorgega piparkoogimaju ehitama. Teeme seda siiani.“
Kas tänavu piparkoogimaja püstitamiseks mahti jagub, Klaudia veel ei tea, aga loodab, et jagub.
„Mul on maja Viljandis igaks juhuks valmis tehtud, aga Papaga tahaks ka ehitada,“ õhkab innukas piparkpoogiküpsetaja, kes on oma perest kaasa võtnud pühade pidamise tava – täpselt nii värvilise ja kirka, nagu ühes heas kunstnike peres olla võiks.
„Meil on Türil vahva traditsioon, et keegi paneb ikka kostüümi selga,“ naerab Klaudia.
„Küll on käinud üleni tahmane Aafrika jõulumees, küll koaala, kes pakke jagas. Kunagi ammu on ka klassikalist punase kuuega jõulumeest nähtud. Igasuguseid vahvaid tegelasi on läbi astunud, kellele Tiitsmaade vahmiil pakkide lunastamiseks luuletusi loeb ning mälestusi ja nalju jutustab.“
„Ühel aastal käis meil jõulusokk!“ tähendab Vallo, kes on oma emalt samuti kaasa saanud loomingulise lähenemise jõulutraditsioonidele.
„Jõuluvana abilisena on pere noorimad liikmed ja koduloomad alati oma kostüümi ja rolli saanud. Ja loomulikult need luuletused ja salmid ja laulud! Igaühel ikka oma väljakujunenud repertuaar. Klaudia isaga oleme käinud metsas jõulukuuse otsinguil. See on väga tore mälestus. Sumpasime põlvist saati lumes ja tulime koju nagu mehed muiste! Oma isaga käin kindlasti jõulude ajal saunas ja perega ujumas.“
Mis puudutab Klaudia-Vallo Viljandi pesa tavasid, siis jõulajal on midagi ikka teisiti kui tavaliselt. „Kord ehtisime kodus toakase jõuluehteisse,“ meenutab Vallo. „Vahel oleme kirjutanud jõuluvanale jõulusoove.“
Väiksel Vallol jõulujoru vesiselge
Kui juba jõuluvana on Klaudia-Vallo pühade aegu üsna isevärki tegelane, siis sama kehtib ka päkapikkude kohta.
„Kui ma olin veel pisi-pisi, jalutasime ühel jõulueelsel ajal emme ja issiga vanaema Tiiu juurest koju,“ jutustab Klaudia.
„Elasime Türil siis Jõe, mitte Koidula tänavas. Seal oli üks salapärane kahekorruseline maja lõputult suure aiaga – totaalne segasummasuvila. Jalutasime mööda pikka ja jäist libedat teed, kui emb-kumb, kas emme või issi, ütles järsku, et tema tunneb, et keegi jälitab meid. Mul tõmbas kohe selja märjaks ja sammu kiiremaks. Jutt jätkus, et jälitab jah, aga mitte keegi suur ja kuri, vaid hoopis pisike ja armas. Pöörasin ümber ja vaatasin tagasi, et ehk näen kedagi. Ei olnud! Ei suurt kurja ega ka väikest ja armast. Selge, nähtamatu!“
Lugu sai otsa, kuid hommikul ootas Klaudiat sängi ees kiri.
„See oli kiri päkapikkudelt Millilt ja Torrolt – nemad need olidki, kes meid jälitasid ja mõneks ajaks meie segasummasuvilasse kolisid. Hakkasin neile vastu kirjutama. See oli vahva: hommikuti leidsin mina kirjad, mis nad mulle jätnud olid, õhtul jätsin mina neile. Milli ja Torro kinkisid mulle ka nukuvoodi! See oli ikka natuke suurem voodi, mitte selline väike, mis Barbie nukule sobinuks, nii et ma mõtlesin, kui hirmsat vaeva pidid nad nägema nii suurt voodit tarides. Nii armas neist!“
Vallol Milli ja Torri külas ei käinud, kuid päkapikumaiustustega seoses on temalgi oma lugu kõnelda.
„Oleme Klaudiaga mõlemad parajad uruhiired: Klaudiale meeldib igasuguseid väikeseid nodinaid koguda ja mina hoian ka pigem ikka kõik alles – küll kunagi läheb vaja!“ muheleb Vallo.
„Jõulude ajal ikka jõuluvana toob vahel kommi ja šokolaadi. Mäletan, et olin vast kümneaastane ja panin kõik jõuluks saadud šokolaadid ja maiustused kappi peitu. Ei tasu ju kohe kõike korraga ära mugistada! Ei tea, kas ma unustasin või mõtlesin, et olen tohutult kokkuhoidlik – igal juhul need maiustused seisid seal siis kuni suveni, kuni ma need lõpuks taasavastasin. Šokolaad oli küll veidi kõvaks läinud, aga süüa kõlbas ikka.”
Pisike Vallo Valter ei ole päkapikkudega veel suhelnud, sest tema on Klaudia meelest praegu veel nii tilluke, et ei saa jõuludest mõhkugi aru: „Usun, et temale on kõige olulisem see, et nii mina kui ka isa Vallo oleksime heas tujus, rõõmsad ja pühadehelgust täis.“
Vallo seevastu on kindel, et jõul tuleb täie hiilgusega kätte ka väiksele Vallole:
„Jõuluvana lubas tulla. Väike Vallo harjutab usinasti oma läälu-läälu-laulukesi – väga innovatiivne repertuaar. Eks emme ja issi aitavad välja, kui esimest korda jõuluvana ees olles esinemiskramp tuleb.“
Hüüumärgi saavad aga Klaudia ja kahe Vallo pühad hoopis rännakul, mitte kuuse all.
„Meil on Klaudiaga kujunenud traditsioon pärast jõule aastavahetusel koos kusagil reisil veeta,“ sõnab Vallo.
„Sel aastal kusagile kaugele ei lähe, vaid laename minu vennalt matkaauto ja sõidame kolmekesi koos mööda lumist Eestit ringi.“