Puudustkannatavate inimeste jõulupuu korraldaja: „Meil ei jää kunagi midagi üle.“ (29)

Reedeses "Vikerhommikus" vestles saatejuht Meelis Süld Riina Solmaniga, kes ütleb, et kuigi ajad on muutunud, pole abivajajate hulk vähenenud.

"Tulevad uued hammasrataste vahele jäänud inimesed peale," sõnab ta ning lisab, et abivajajaid ja neid, kes elutempoga ei kohane, on meie ümber alati.

Solman võrdleb puudustkannatavate inimeste olukorda sellega, milline see oli 2000ndate alguses. Ta ütleb, et mäletab, et 2002. aastal, kui Olevistes oli esimene suurem kodututele mõeldud üritus, toodi inimesi bussidega kohale. "Nüüd nad tulevad kõik ise." 

Kodutute tingimused on paranenud

Ta jätkab, et puudustkannatavate inimeste elutingimused on paremaks läinud: "Selliseid väga koledaid varjupaiku, kus tegelikult oli võimalus lihtsalt elus püsida, enam ei ole. Kõik on euroremonditud, uued tingimused rajatud," kirjeldab ta. "Nüüd, kui ma käisin paar päeva tagasi vaatamas sellist varjupaik-öömaja, siis hoidjatädi seal kurtis, et noored mehed saavad siin soojas olla, tingimused on nii head - söök tuuakse Selverist kohale - miks nad peaksid üldse tööle minema?" Solmani sõnul võivad head tingimused soodustada õpitud abitust, aga teisalt ei heida ta loodud võimalustele ka midagi ette.

Ta kirjeldab, et 2000ndate alguses olid öömajad, kuhu abivajajad said vaid uneajaks. "Kohtade arv oli 77 ja ülejäänud jäid ukse taha. Kujutage ette praegust ilma, aga tol talvel oli ikka karm külm - 22 kraadi ja inimesed ikkagi surid, reaalselt."

Milline on tüüpiline abivajaja aastal 2018? Solmani sõnul on abivajajal ja abivajajal vahe. "Kui me räägime koduta inimesest, kelle jaoks me selle üritusega alustasime, siis tema on ja on ka täna ikkagi väga sandi väljanägemisega," ütleb Solman. Ta lisab, et need inimesed on ka täna olemas, kuid ei paista linnapildis niivõrd silma, sest on koondunud varjupaikade lähedusse.

"Aga abivajaja võib olla ka palgavaene inimene, kes on lihtsalt kas invaliid, üksik inimene, kas tal on midagi perekondlikult juhtunud: on ta üksik pensionär," sõnab Solman. "Kindlasti ka suurpered vajavad toetust. Sõltub sellest, kuhu me mõõdiku asetame: kust hetkest algab vaesus. Puudust kannatav inimene on tegelikult abivajaja."

Kõige enam vajatakse koos olemist

Solmani sõnul on Oleviste kirikusse igal aastal tulnud pea 800 inimest. See arv kõigub, sest palju sõltub sellest, milline on parasjagu ilm ning millist abi on abivajajad jõulude ümbruses juba saanud. Kui uurida, mida inimestele pakutakse, vastab Solman pikemalt mõtlemata, et jõulupuu annab inimestele võimaluse koos olla. "Seda nad vajavad tegelikult vist kõige rohkem: hoolimist ja tähelepanu," ütleb ta ning lisab, et samas on alati inimesi, kes tulevad jõulupuule lihtsalt sööma. "Kes reaalselt elab puuduses, tuleb toidu pärast ja meil on igal aastal olnud võimalik pakkuda Swissoteli poolt sooja lõunat."

Tänavu pakutakse ühepajatoitu. "Ja siis me muidugi teame, et oodatakse kõike, mida linnakodanikud on toonud kirikusse: võileibu, kooke, komme, küpsiseid." Solmani sõnul tahavad abivajajad kõike alati ka kaasa võtta, sest tänaval elades neid asju lihtsalt ei saa. "Oleme alati tänulikud, kui meile tuuakse kirikusse rohkelt toiduannetusi. See kõik pannakse kaasa. Meil ei jää kunagi midagi üle."

Niisamuti lähevad kui soojad saiad ka riided, kuigi nende jagamiseks on pigem teised ajad ja kohad. "Praegustes ilmastikutingimustes ei vajata lipse-särke ega siidpluuse, aga vajatakse mütse-salle, kindaid, sooje saapaid, dresse, teksasid, sooje jopesid kindlasti. Ja neid kohe küsitakse. Alati küsitakse," ütleb Solman kindlal häälel. "17 aastat näitab, et kõik süüakse ära, võetakse kaasa ja ollakse tänulikud."

Ta ütleb, et igal aastal kaalutakse, kas jõulupuud jälle korraldada. Ent pääsu pole: "Silmapaarid ootavad."

Kuula täispikka intervjuud SIIT.