Vanni valimiseks tasub võtta aega, et paika saaks õige disain ja suurus

Vannitootja Balteco tegevjuhi Lars Sumbergi sõnul valitakse vanni teoorias umbes iga tosina aasta tagant, praktikas veelgi harvem, 15–20 aasta järel, seega tuleb asja väga hoolikalt kaaluda. “Mõistlik on vaadata, kes on vanni põhikasutajad – kas lapsed või täiskasvanud,” räägib Sumberg. “Kui täiskasvanud, tasub kaaluda ka massaažifunktsiooni, mis pakub tervislikku võimalust lõõgastuda.” Lastele sobib Sumbergi sõnul hästi ka lihtvann, mis on turvaline isegi juhul, kui selles on vähe vett. “Suurim vannikasutajate grupp ongi väikelapsed, kes igal õhtul vannis käivad,” märgib Sumberg, lisades, et seetõttu on nende klientide hulgas palju noori peresid.

Vannitootja Aquatori juhi Villi Pogga sõnul sõltub massaažifunktsiooni valik konkreetse inimese eelistusest. “On neidki, kes on kunagi massaaživanni soetanud, ent pole seda pikemat aega kasutanud, mistõttu seadmetega vanni nüüd enam ei soovi,” räägib ta. Samas on Pogga sõnul firma teinud ka erilahendusi. “Oleme kodudesse ehitanud spetsiaalseid ravivanne – reeglina on põhjuseks olnud vajadus tegeleda mõne tervisliku eripäraga.” Erivajadusega inimeste jaoks on paigaldatud ka tugesid, mõnikord lausa kaheksa tükki.

Suurus ja kuju

Teise aspektina tasub Sumbergi sõnul jälgida vanni suurust ja kuju. “Enamik ostjaid kipub valima endale pigem suurema vanni, kui funktsionaalsuselt tarvis,” märgib ta. Viimase aja valituim on Sumbergi sõnul neljakandiline vann, mis täidab oma funktsiooni kõige paremini, kuna vajaliku veetaseme saab juba üsna vähese veehulgaga. “Inimese kehakuju silmas pidades on see kõige mõistlikum variant,” lisab ta.
Sumberg soovitab vältida madalaid vanne. Juhul kui sellist soovitakse kokkuhoidu silmas pidades, siis säästlikuks vanniskäiguks ei pea ju iga kord vanni veega täies ulatuses täitma, lastele piisab üsna vähesest veest. “Aga madal vann on igal juhul ebamugav – kui vannis olija põlved jäävad välja, ei täida vann mingil juhul oma funktsiooni.”

Pogga soovitab enne vanni tellimist ruum ära mõõta ja kaardistada segavad detailid, nagu seinaäärsed kanalisatsiooni- ja veetorud, ruumi väljaulatuvad osad ja akende asukohad. Oluline on tähelepanu pöörata ka ukseavadele, mis jäävad vannituppa viivale teele. Sageli käib firma spetsialist objekti üle mõõtmas, et tootmisprotsessis saaks ruumi eripäradega arvestada ja vanni konstruktsiooni ruumi jaoks sobivaks muuta. Muudatused konstruktsioonis tehakse tihti tasuta, vältimaks olukorda, et vann ja ruum ei sobi kokku ning toode tuleb ümberehitamiseks tehasesse tagasi viia ning hiljem uuesti objektile transportida. “See tähendab lisatööd ja kulusid,” märgib Pogga.
Lisaks ruumi mõõtudele tasub tähele panna, et vann sobiks ka inimese mõõdule. “Näiteks kui 160 cm pikkune inimene valib kahemeetrise vanni, mille sisemõõt on talle liiga suur, põhjustab see vee alla vajumist, sest jalad ei ulatu vanni jalutsini. Vanniskäigud ei ole talle mugavad,” räägib Pogga.
Vanni soetamiseks soovitab ta pöörduda spetsiaalsetesse sanitaartehnika müügi kohtadesse või suuremastesse keskustesse, kus on vastav osakond. Vanni valimiseks võtke aega, soovitab Pogga. Teemasse peab ju sisse elama, et kõik küsimused esile tõuseks ja vastuse saaks.

Välimus ja materjal

Kolmandaks mängivad rolli vanni disain ja vorm ning materjal, lisab Sumberg. “Kas osta akrüülvann, mida saab paigaldada nurka ja liimida seina külge ning mis on kerge ja mõõduka hinnaga? Või siis kaasaegne, skulpturaalne, seina ääres seisev vann?” toob ta näiteid.
Sumbergi sõnul on üle 95% vannidest valget värvi. Ehkki kivivannide puhul kasutatakse vahel ka teisi toone. “Kivivannid on massiivsemad ning rohkem disainitud, mistõttu nad on huvitavamad, ent vajavad enda ümber rohkem ruumi,” selgitab Sumberg. Lisaks on tema sõnul valikus ka ajale jalgu jääma hakkavaid tooteid, nagu näiteks plekkvannid, mille välissein on kaela ja selja vastas külm.
Ta soovitab vanni valikul soove hoolikalt kaaluda ja müüjaga läbi rääkida – kui soodsam hind on oluline, pole kõiki lisasid vaja võtta. “Baaslahenduste hinnad on väga mõistlikud, hinda tõstavad just lisad,” märgib ka Pogga. Näiteks on seinale kinnitatavate segistite valik vannile paigaldatavatega võrreldes suurem ja nende hinnad odavamad. “Tänu sellele võib seinale kinnituva segistiga lahenduse puhul kokku hoida vaat et lihtvanni hinna.”
Pogga sõnul on vanni otsides kliendil oht inforägastikku eksida. “Erapooletut infot saada võib olla keeruline – iga müügimees kiidab oma toodetele takka, rõhutades nende plusse.” Tema sõnul on keeruline teada saada ka komponentide päritolu. “Meil näiteks on tarnijad kodulehel kirjas, ent sellist avatust eriti tihti ei esine.” Paljud tootjad, ka Euroopa omad, toovad Pogga sõnul komponente Aasiast. Sel juhul tasub jälgida, kas vannil on raam, kas see on korralik ja piisavalt jäik. “Ohu märk on, kui tootja soovitab paigaldamisel vanni seina külge kinnitada – see viitab toestuselementide ebapiisavale stabiilsusele,” näitlikustab Pogga. Ta soovitab jälgida ka vanni korpuse ning esipaneeli paksust ja tugevust, samuti põhja jäikust ja paksust. “On näiteid, kus vann võib paari nädala või kuuga praguneda. Mõnest soodsast Aasia päritolu vannist on lausa läbi astutud.”

Värskenduskuur

Kes vana vanni välja visata ei raatsi ja tahab seda värskendada, saab tellida renoveerimise “vann vannis” tehnoloogia abil, mis tähendab, et vanasse vanni paigaldatakse uus akrüülvann. Paigaldus võtab aega vaid paar tundi. OÜ Vann Vannis juhatuse liikme Egert Orri sõnul on lahendus väga mugav. “Vana vanni ei pea välja lõhkuma ega ära viima.” Pealegi saab vann tugev ja soe – plast ise hoiab sooja, lisaks pannakse kahe vanni vahele spetsiaalne vaht, mis tekitab termoefekti.
Orro sõnul sobib see meetod eelkõige nõukogudeaegsete malmvannide uuendamiseks. Tööle antakse garantii kolmeks aastaks, ent tema sõnul peaks akrüülvann vastu pidama ligikaudu 15 aastat. “Teenuse hind 235 eurot on üsna soodne,” märgib Orro. “Eks uusi vanne on ka eri hinnaklassist, aga isegi kui võtta mõni odavam, siis vanni hinnale lisandub ka paigaldus ning vana vanni eemaldus, mis samuti maksab,” räägib ta.

Pane tähele

Looduskivist vannid. Ostetakse kõige vähem. Nende hulgast leiab nii eksklusiivseid kalleid disainvanne kui ka Hiina tootjate odavamat kaupa. Kuna kaaluühikuks on tonnid, tuleb piltlikult öeldes maja ümber vanni ehitada. Plussiks on vanni erilisus ja stabiilsus. Miinuseks suur soojusmahtuvus, mis jahutab vannivett. Lisaks on looduskivi poorne, mistõttu vann vajab pidevat hooldusainega töötlemist.
Komposiitmaterjalist vannid. Jätavadki kõige rohkem kivist vanni mulje, kuna üheks koostisosaks on jahvatatud kivi. Vannid valatakse vormi, kandilisemad liimitakse kokku lehtmaterjalist detailidest. Läbinisti valged komposiidid on ühtlasema kvaliteediga, samuti korduvalt poleeritavad, parandatavad ja seega materjalina väärtuslikumad.
Malmvannid. Eeliseks on stabiilsus ja jäikus, vee voolamine vanni ei põhjusta suurt kõminat. Glasuur (email) on väga vastupidav, kriimu- ja kulumiskindel ning keemiliselt passiivne. Glasuuri eripärasid arvestades saab valmistada libisemiskindla pinna - kõik tootjad pakuvad ka libisemist takistavaid variante neile, kes soovivad vannis püsti seistes ka dušši võtta. Glasuuril on aga ka tõsine puudus – see ei kannata lööke ja purunenud glasuuri endiseks taastada pole võimalik.
Plekkvannid, terasvannid. Malmvanni odavamad vennad, mille glasuuritud pind evib eelmainitud plusse ja miinuseid. Nõrgaks kohaks on vähene stabiilsus ehk paindumine ja väändumine, samuti kõmin vanni täitmisel. Vajavad korralikku toestust ja seinakinnitusi. Igal tootjal on pakkuda vanni välispinnale liimitavaid mürasummu­tusmatte, mis teatud piirini müra ka vähendavad.
Akrüülvannid. On populaarsust kogunud viimasel paarikümnel aastal. Plussid: vanni serva saab puurida segistiavasid, akrüül on lihvitav ja poleeritav. Akrüüli pind on aga teistest pehmem ja kergemini kriimustatav. Odavamate akrüülide puhul on määrdumise ja värvimuutuste oht. Esineda võib ka stabiilsusprobleeme.
Allikad: tootjad

Vannituba tadelaktiga omanäoliseks

■ Tänu veekindlusele sobib omanäoline tadelakt ehk Maroko krohvisegu kasutamiseks nii vannitoas, saunas kui köögis, samuti valamu ja vanni valmistamiseks.
Jaana Narusk OÜ-st Savimees räägib, et nemad on katnud tadelaktiga vannitubade pindu ning teinud sellest valamuid. Vanne seni tellitud pole, ehkki ka neid tehakse, kui on olemas sobilik karkass.
Tadelakt meenutab marmorit, moodustades mustreid. “Väga tugevaid toone sellega ei saa, aga tulemus jääb väga ilus,” sõnab Narusk. Tadelaktiga kaetud pind ei paista kunagi ühevärviline – kiviga tugevamalt tihendatud kohad mõjuvad tumedamana. “Kui rahakott võimaldab, on tadelakt hea alternatiiv plaatimisele, ilma et seinal oleks vuugivahesid. Sein jääb ilus ja soe, lisaks kergesti puhastatav,” räägib Narusk. Tema sõnul on osa kliente, kes tadelakt-viimistlust näinud, valinud selle just välimuse pärast, teadmata, et boonuseks on ka loodussõbralikkus. Tadelakti ning lubjapõhiste pahtlite eeliseks on ka hallituskindlus.
Seintel-lagedel on Naruski sõnul võimalik kasutatada ka stukkpahtlit, mis ei sobi kasutamiseks otse dušinurgas, küll aga mujal vannitoas.
Kui tegu on pisikese, näiteks ühe ruutmeetri suuruse pinnaga, võib proovida ka ise seda tadelaktiga katta, ent suuremad pinnad nõuavad kindlasti asjatundmist. “Kuna tadelakti puhul on olulised kuivamisetapid ning poleerida tuleb õigel ajal, siis suurte pindadega tasub olla ettevaatlik – materjal on kallis ja asjatundmatuse korral on oht ebaõnnestuda,” räägib ta.
Ka tavalise hooldusega on tadelakti kerge ära rikkuda – kasutada ei tohi Cifi ega teisi keemilisi puhastusvahendeid. Tadelaktiga kaetud pind vajab aeg-ajalt erihooldust.

Kodumaine käsitöövann valmib kolme nädalaga

“Iga Khisi vann on unikaalne ja käsitsi tehtud, alates puulippide lõikamisest ja viimistlusest kuni vanni kokkupanekuni. Oma vanne teeme enamasti eramajadesse, kus on avaramad vannitoad. Lasnamäe korterisse pole see ehk eelistatuim valik, aga oleme neid paigaldatud ka pisikesse ruumi.
Käsitöö on töömahukas, mistõttu tavatootest kallim, ent ühe vanni tegemine võtab meil ka aega kaks-kolm nädalat. Kuna meie vannid on naturaalsest materjalist (pannakse kokku käsitsi lõigatud saarepuulippidest, ühendatakse kummitihenditega), hoiavad need hästi sooja ning toovad koju hubasust. Tegu on tootega, mida leidub vähestes kodudes – oleme jõudnud toota umbes 15 vanni.”