Lumi aias: millele tuleks just nüüd eriti tähelepanu pöörata?

Meie kliimas tähendab talv pidevat külmema-soojema ilma vaheldumist, kord võib lumi olla märg ja kleepuv, siis jälle kohev ja kerge ning ilmamuutused tulevad üleöö. Mõnikord on mahasadava lume kogused üüratult suured.
Talvel saabki selgeks tõsiasi, mida tegelikult peaks jälgima juba aeda ja taimestust planeerides – sama oluline nagu suvine õiterikas ja lopsakas aed on ka kergesti hooldatav ja taimedele vajalikke elutingimusi pakkuv talvine aed.

Teedelt roogitud lumi

Kui lumerohkel talvel on vaja aiateid lumevabana hoida, tekib küsimus: kas peenardele tohib lund ladustada?
Enamikule püsililledele ei tee paksem lumekiht midagi halba, sest paljud püsikud ja kõrrelised kasvatavad igal kevadel uue maapealse osa, mis sügisel koltub ja sureb. Samas on hulk taimi, keda rasked lumehunnikud kahjustavad. Üldse ei tohiks lumehunnikuid kuhjata madalatele okaspõõsastele, kiviktaimlataimedele ja vormi pügatud puudele-põõsastele.
Kuid ka teised okas- ja lehtpuud ning põõsad võivad raske lumekoorma all rängalt viga saada. Suurematel puudel võib vastu tüve lükatud lumi koort kahjustada, põõsastel oksi lahti rebida.
Ka algul kohev lumi vajub aja jooksul ja temperatuurimuutuste mõjul kokku ja muutub raskeks. Seetõttu võivad ka vastupidavamad taimed olla kevade saabudes lamandunud, murdunud või liigniiskusest kahjustunud.
Nutikas oleks planeerida jalgteede äärde, vähemalt ühele poole, piisava laiusega murupind, kuhu vajadusel lund ladustada, ning teega piirnevates peenardes kasvatada vastupidavaid püsililli. Ka ei tasuks mõlemale poole aiateed planeerida kõrgpeenraid, sest siis ei ole üldse kohta, kuhu lund lükata.

NB! Peenardele sobib lükata vaid puhast, ilma soolata lund.

Katuselt kukkunud lumi

Katuselt võib kohatiste sulailmadega väga palju lund korraga alla variseda, eriti hästi vajub see alla plekk-katuselt. Hooga kukkudes on lumi topeltraske ja lõhub puitunud vartega taimi üsna armutult. Eriti ränka kahju saavad aeglaselt kasvavad taimed ja nende välimus on mitmeks aastaks rikutud. Seega on mõistlik planeerida peenrad varinguohust kaugemale või istutada räästa alla jäävatesse peenardesse püsililli.

Korraga mahasadanud lumelasu

Lumi koguneb puude ja põõsaste okstele ning seda võib korraga sadada liigagi palju. Enim kahju saavad siis vormi pügatud igihaljad puud ja põõsad. Väga ohtlik on sadu, mis algab sulaga, kuid õhtul või öösel ilma külmenedes kleepub okstele. Nii kannavad taimed pikka aega liigset raskust, mis koolutab oksad laiali või murrab katki.

Selle vältimiseks võiks talve hakul vormipuud nööriga kompaktsemaks siduda – nii, et lumesajus ei saaks oksad oma raskusega vormist välja vajuda. Ilusam jääb, kui siduda vähemärgatava nööri või paelaga.
Soojema ilmaga saab ka väiksemaid okaspuid lumest vabastada neid kergelt raputades. Seda tuleb aga teha ettevaatlikult, et külmaga rabedaks muutunud oksad ei murduks.

Temperatuurimuutused

Suureks katsumuseks taimedele on järsult langev temperatuur ja kanged külmad ilma lumeta perioodidel. Sellises olukorras peavad kõige paremini vastu suurema külmakindlusega taimed. Kuid ka hooldusega annab palju ära teha. Talveks valmistudes võib õrnemate taimede ümber lisada veidi mulda ja komposti, nii jäävad juured natuke sügavamale ja külm ei tundu nii terav. Külmaõrnu roose ja elulõngu mullatakse või kaetakse keskkohast liiva või freesturbaga, et taime edasikasvavad osad alles jääksid. Õrnemaid püsililli, alpitaimi või maasikataimi võib katta lisaks lehtede või okaspuuokstega.
Ka aiakujundust läbi mõeldes saab olukorda leevendada. Kui juba tead, kus sinu aias tuul alatasa lõõtsub, siis ära planeeri sinna kohta külmaõrnu taimi, sest külm tuul madaldab temperatuuri veelgi. Pisut hellikumad taimed võiks olla istutatud teiste taimede lähedale, võreseina või majanurga varju, mis neile talvel pisut tuulevarju pakub. Tihedamas istutuses ei pääse tuulekülm nii kergelt kahju tegema.

Kevadtalvine päikesekahju

Kui päevane ere päike vaheldub öökülmadega, tekib olukord, kus päeval soojenevad taimed niivõrd, et mahlad neis liikuma hakkavad. Öise külmaga taimemahlad aga jäätuvad ning paisunud jääkristallid lõhuvadki puude koort. Külmast tingitud koorekahjustused tekivad sageli just noortel puudel.
Puukoor võib hakata kestendama, kuivama või ilmuvad suured tumedad laigud tüvede lõuna- ja edelapoolsetele külgedele. Ka peegeldused lumelt soodustavad seda mõju veelgi. Kahjustuste ulatus võib ilmneda alles suvel, kui puulehed ühtäkki kuivama kipuvad. Kahjustatud kohtadel võivad hakata levima ka taimehaigused ning aktiveeruda kahjurid. Eriti õrna koorega viljapuudel tasuks tüvesid ja jämedamaid võraharusid enne talve tüvevalgendiga lubjata. Hele koor ei soojene päikese käes nii tugevasti ja koorelõhesid ei saa tekkida.
Taimedele on ohtlik ka füsioloogiline kuivus – päikese mõjul liikuma hakanud taimemahlad aurustuvad, aga juured ei saa külmunud pinnase tõttu maast vett kätte ning taim jääb janusse. Ka siis, kui maa on lume all sulanud, kimbutab taimi lumelt tagasipeegelduv päike. Eriti võivad kahju saada lume alt väljasulanud igihaljad taimed.

Päikesekahjustuste vastu aitab varjutamine varjutuskanga või kuuseokstega. Seejuures peaks jälgima, et kangas ei oleks mässitud liiga tihedalt ja õhk saaks ikka läbi käia, muidu ohustab taimi haudumine. Varjutusmaterjal tuleks eemaldada pigem pilves ilmaga ja alles siis, kui maa on täiesti sulanud. Ka aiakujundusega annab taimi päikesepõletuse eest hoida. Ereda hommiku- ja lõunapäikesega kohtadesse ei tasu planeerida igihaljaid ega varju ja poolvarju armastavaid taimi. Kuid maja põhjakülgedele istutatud talvise päikese suhtes pelglikke taimi polegi vaja katta, sest päike käib talvel väiksema kaarega ning sinna tihti ei ulatugi.

Sula ja lumesulamisvesi

Kevadel suure sulaga peab hoolitsema, et sulaveed ja kevadtalvised ohtrad vihmad ei tekitaks istutusaladesse ega murule seisvat vett. Selle vältimiseks tuleb juba aia rajamisel anda maapinnale õiged kalded, et liigne vesi saaks ära voolata.
Kindlasti ei tasuks kuivalembeste taimedega peenart rajada sellistesse kohtadesse, kuhu talvel on vaja lund kuhjata või kus on kevadel kauem niiske. Eriti õrnad on igihaljad puud ja põõsad ning alpitaimed. Kevadel võiks aidata taimedel paksu lume alt ettevaatlikult välja saada, eriti kui maa selle all on juba sulanud. Muidu peab paks lumekiht maa toodetud sooja enda all kinni ning taimed võivad minna hauduma.
Lisaks suuremast aiatööst puhkamisele ongi talvel ja varakevadel aednikule hästi näha, mida peaks oma aias muutma – kas istutama mõned taimed ringi, tegema tee teise kohta, paigaldama katusele lumetõkked vm. Aias võiks olla mugav igal aastaajal, nii taimedel kui ka inimestel.