Aed

Varjulised aiaosad – millised taimed seal kasvada tahavad? 

Evely Karvak, 4. oktoober 2020, 16:13
Männimetsa varju taluvad taimed katavad tihedalt maapinda ja põimuvad üksteisega. Kurerehad, sõnajalad, hostad, laudleht, rododendronid on omavahel kohanenud ja näevad üsna loomulikud välja. Sapokan Vesipuisto KotkasFoto: Evely Karvak
Igas aias kipub olema mõni pool- või täisvarjus ala, mis sobib ülihästi varjuaia rajamiseks. Muud head otstarvet ongi varjulisele kohale raske leida.

Suured täiskasvanud puud, hoonetevaheline ala või kõrgete hekkide naabrus on aiaomanikule tavaliselt paras pähkel. Paljud taimed ei taha seal kasvada ja inimesedki otsivad aias meelsamini päikeselisi kohti. Ka varju jäävad aiaehitised kannatavad niiskuse käes ja kipuvad sammalduma.
Kuid valides varjualale sobivad taimed, saab ka selle aiaosa mõnusalt lopsakaks muuta.

Kuidas vari tekib

Varju tekitavad põhiliselt suured puud, hekid, variseinad ja hooned. Omada juba suureks kasvanud puudega krunti on tegelikult väärtus omaette, sest lageda krundi taimedega hubaseks muutmine võtab üksjagu aega.

NB! Väikestele linnakruntidele ei ole mõistlik suuri puid juurde istutada, sest need varjutavad õige pea väga suure ala.

Tarnad moodustavad varjulises peenras kena vaiba. Nende kohal kõrguvad ülased loovad ilusa kontrasti.

Samal teemal

Varju tekitab ka tihe istutus, kus taimed saavad valgust ainult ülevaltpoolt või peenra esiservast. Varjutaluvatele taimedele sobib see väga – võistlus vähese valguse eest ergutab neid teiste vahelt välja kasvama. Ent valgusnõudlikud taimed hääbuvad sellistes tingimustes üsna ruttu.
Üritades kasvatada taimi neile mittesobivates tingimustes, näeme rohkesti vaeva ja kulutame aega, kuid head tulemust ikka ei saa.
Varjulise hoovi taimestamiseks ongi oluline valida ainult neid taimi, kellele varjulisemad tingimused sobivad.

Kellele vari sobib?

Varjulisse aiaruumi on otstarbekas rajada eri liikidega istutusala, mitte hekk ega istumiskoht.
Sirged ja üheliigilised hekid reageerivad kasvutingimustele omal kombel: kus on rohkem valgust, seal sirguvad taimed pikemaks, edestades varjulisemas kohas kasvajaid, ning tekib ebaühtlane hekirida.
Murutaimed vajavad samuti päikest ja vähegi varjulisemas kohas ei olegi mõtet ilusa muru kasvatamist proovida. Kel veidi kogemusi, on kindlasti märganud, et samal muruplatsil, kuid puu, heki või tara varjus ning maja põhjapoolsel küljel kipub muru alati sammalduma, on hõre ja teist värvi kui päikese käes. Muru asemel võiks seal kasvatada varju armastavaid pinnakattetaimi või püsikuid.
Õnneks ei lase paljud taimed end vähesest valgusest eriti häirida. Ka on varjulises kohas tihti rohkem niiskust ja taimed saavad kasvada lopsakaks.

NB! Puude all tekib lisaks varjule konkurents vee ja toitainete pärast, samas annavad puud jällegi tuulevarju.

Minu enda kogemus varjulise ala taimestamisega on päris pikaajaline.
Aeda rajama hakates ei tundunud krundi põhjapoolne osa mu kogenematule silmale sugugi nii varjuline, kuid hiljem selgus, et osa taimi ei saa seal vajalikul hulgal päikest. Algaja aednikuna olin istutanud sinna endale meeldivaid taimi, kuid paljud neist keeldusid kasvamast, ning muruga oli olukord täiesti lootusetu.
Peenart ümber planeerides ja pinnast parandades rajasin muru ja hekkide asemele tiheistutusega segapeenrad madalatest põõsastest ja püsikutest. Need on aja jooksul üllatavalt lopsakaks kasvanud. Nüüd, umbes kaheksa aasta möödudes on varju armastavad taimed ennast kasvukohas täielikult õigustanud ning kogu põhjapoolne aiaosa on üks suur lopsakas peenar teeradade ümber.
Ja varjuaiaga ei ole kunagi seda muret, et taimed saaksid kevadel päikesepõletuse või kuumaga ei jaksaks neid ära kasta. Õisi näeb küll vähem, kuid lopsakus on täiesti olemas ja taimed näitavad rohelisi toone kõigis oma varjundites.

Tihe istutus, hekk ja maja ning suured puud heidavad taimedele varju. Peenras on suurte laikudena üksteise vahele kasvanud tarnu, sõnajalgu, tiarelle, hostasid.

Millised taimed valida?

Varjutaimede hulgas on palju pinnakatjaid. On ka suurte lopsakate lehtedega taimi, aga õied ei ole neil kuigi tähelepanuväärsed. Värvi annavad rohelised lehetoonid.
Varju taluvate taimede nimistu on tegelikult üsna pikk, siin kirja pandud on kujunenud minu lemmikuteks ja on hästi vastupidavad.

Madalamaid püsililli ja pinnakattetaimi varjuaeda:

Kurerehadest sobivad rohkem varjus kasvama nii risoomikas kui ka viljatu kurereha. Risoomikas kurereha moodustab 30 cm kõrguse lehestikuga katte ning õitseb ka varjus üsna hästi. Viljatu kurereha on pisut madalama kasvuga.
Veidi madalamaks, aga tihedaks jääb siberi valdsteinia. Katab paksu pandjandina pinda, on toredate, maasikalehe moodi lehtedega ja kevadel erksate kollaste väikeste õitega.
Tipmise puksrohu õied on vaevumärgatavad, kuid lehestik uhkeldab madalate läikjate rosettidega. Puksrohi on pisut aeglasemalt kasvav liik.
Varjukivirik ja linnakivirik armastavad varjulisemat kohta, kuigi enamik kivirikke on valgusnõudlikud. Õitsemise ajal katab rohelisi rosette kohev pitsjas õievaht.
Väike igihali moodustab tiheda mitmekihilise padja. Kevadel lillakassiniste õitega, ülejäänud ajal igihaljaste lehtedega taim.
Harilik metspipar on igihaljas, läikjate roheliste lehtedega madal pinnakattetaim. Õied on vaevumärgatavad.

Roomav akakapsas on vähenõudlik ja pikaealine pinnakatja. Õitseb kevade poole lillakassiniste õitega. Sorte on nii roheliste, pruunide kui ka kirjude lehtedega.
Hostad on suurte dekoratiivsete lehtedega pikaealised püsililled. Lehti on paljudes toonides ja liike eri kasvukõrgustega. Hostad armastavad viljakat parasniisket mulda ning et tõeliselt lopsakaks sirguda, meeldib neile kasvada ühes ja samas kohas. Õied lillakates või valkjates toonides.
Südajas tiarell on hea pinnakatja, õitseb juunis-juulis. Lehed on servadest lõhestunud ja tihti kaunilt mitmevärvilised ning muudavad sügiseti värvi.
Sõnajalgu valides vaata, kas liik paljuneb võsunditega või kasvab puhmikuna. Kõrged võsunditega levivad liigid sobivad rohkem kasvama üheliigilises suuremas grupis, sest täidavad kiiresti laia ala ja segapeenras kipuvad teisi taimi lämmatama. Selline on näiteks harilik laanesõnajalg. Peenrasse soovitan valida pigem puhmikuna kasvavaid liike.
Bergeenia on suurte läikivate lehtedega madal pinnakatja, vastupidav igasugustes tingimustes. Kevadel rõõmustab tugevate roosakate kuni punakate õitega. Lehed on igihaljad. Kevadel tuleks bergeeniaid küll osaliselt vanadest lehtedest puhastada, kuid uued noored lehed kasvavad kiirelt peale.
Astilbed eelistavad parasniisket ja viljakat mulda. Neid on palju sorte, nii valgete, roosade kui lillakaspunaste õitega, mis moodustavad kohevaid püstisi õisikuid. Astilbed ei kannata läbikuivamist.
Varjuaeda sobivad ka mõned lopsakate lehtedega püsikud. Suurte lehtedega taimed vajavad tavaliselt niiskemat ja viljakamat mulda.
Laudleht kasvatab lahmakad lopsakad lehed, olles oma nime vääriline. Õied koonduvad kõrgetesse heledatesse õisikutesse. Lehed ei kannata öökülma ja taim ei talu läbikuivamist.
Rodgersia lehed on suured ja liigiti erineva kujuga. Õisikud on heledates toonides, suured ja dekoratiivsed. Rodgersiad ei talu külma. Lehed saavad kannatada nii kevadiste kui sügiseste öökülmadega.

Hobukastanilehine rodgersia – graatsilised lehed ja uhked valged õied. Kõrval hallikate lehtedega hostad. Isopuisto Kotkas

Puid ja põõsaid varjuaeda:

Okaspuudest sobivad varjulisse kohta jugapuud ja mikrobiootad. Jugapuid on nii püstisi kui madalama kasvuga. Jugapuu talub hästi pügamist ja vormilõikust. Ettevaatust – jugapuu marjad on väga mürgised! Mikrobioota on madalalt pinda kattev, 30–40 cm kõrgune, kuid väga laiaks kasvav okastaim. Lõpuks võib ta enda alla võtta mitmemeetrise ala.

Igihaljastest lehtpõõsastest sobivad varjus kasvama:

Fortunei kikkapuu – igihaljaste lehtedega madal kääbuspõõsas, leheservad on heledamat tooni, olenevalt sordist valged või kollased.

Meserva iileks – omapäraste nahkjate lehtedega kõrge põõsas, leheservad on sakilised. Vajab happelisemat mulda ja talub hästi pügamist. Punaste dekoratiivsete marjade saamiseks peavad kõrvuti kasvama emas- ja isastaimed.

Rododendronid – neile igihaljastele taimedele meeldib samuti poolvarjuline kasvukoht. Vajavad happelist mulda. Varjuline männimetsaalune sobib rodoaiaks vägagi hästi!

Pukspuud – väikeste nahkjate lehtedega aeglaselt kasvavad põõsad. Ei talu kevadist päikest, mis neid põletab, kuid varjulises kohas on tänuväärt igihaljad põõsad.

Ja siis veel lehtpõõsastest hortensiad, minu lemmikud. Kui hortensiat õigesti lõigata, siis õitseb ta rikkalikult ja on sügisel aia uhkus ka varjulises kohas.

Suurte puude alla ja muru asendajaks sobivad ülihästi pinda katvad taimed. Puude juured võtavad endale pinnasest palju niiskust ja võra varjab valguse ära. Paljud pinnakattetaimed paljunevad risoomidega ja tekitavad tihedaid padjandeid ka vähese mullaga kohtadesse.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee