Sügisel õitsvaid kukeharju tasub aeda hankida õige mitmel põhjusel: nad on vähenõudlikud, lihtsalt kasvatatavad ja kaunid pikaealised püsililled.
Kevadel ja suvel õitsvad kukeharjad näitavad oma täit ilu just õitsemise ajal. Enne seda ja pärastpoole on nad peenral kenad, kuid silma just ei hakka. Neid on mitmeid liike, liikidevahelisi hübriide ja sorte. Mõned madalad kukeharjaliigid on kodumaised, seega meil looduses esinevad.Hoopis teine lugu on kõrgete kukeharjadega. Septembrikuu ajakirjas on paslik just seda gruppi lähemalt tutvustada. Kõrge tähendab nende puhul 30–60 sentimeetrit, ja kukeharjade maailmas on see juba vägagi kõrge. Kõrgete hulgas on samuti mitmeid liike, sh hübriidseid, mis tihti väljendub ka selles, et täpsema liiginime asemel on kirjas ainult kukehari, Sedum.
Tuntuim, vanim ja senimaani puukoolide müüginimekirjades püsinud sort kannab nime ’Herbstfreude’. Sellel, meie aedades juba aastakümneid levinud sordil on rohelised lehed ja roosakaspunased õied, kasvukõrgus jääb 40 ja 60 cm vahele. Inglise keeles on ta tuntud ka nime all ’Autumn Joy’.1999. aastal esitleti Hollandis Plantariumi messil uut kõrge kukeharja sorti – purpursete lehtede ja valkjate kreemroosade õitega ’Matronat’. Seda sorti taimedest oli ehitatud kõrge lillepüramiid ning vaatepilt oli tõesti võimas. ’Matronast’ sai tõeline hitt ja ta on oma staaripositsiooni suutnud siiani hoida. Kasvukõrgus on tal 40–50 cm.
Kommentaarid (0)