Istutusideid kevadeks ehk Peenral koos nagu sukk ja saabas

Et talv on aiamaailmas hea planeerimisaeg, siis kindlasti lähevad paljudel mõtted sellele, kuidas peenraid teistmoodi kavandada, kuidas mingi uus aianurk ilusaks taimestada või paar uut peenart rajada. Plaane tehes on hea uurida täpsemalt taimede kasvu- ja õitseaegu ning suurusi; kuidas nad kasvuperioodi jooksul käituvad; kes üksteist täiendavad ja kes pigem naabrit segavad.

Peenra võiksime rajada nii, et kogu aeg oleks see täidetud ja kaunis ning terve hooaja leiduks seal pilku püüdvaid õitsejaid. Püüame vältida kooslusi, milles kõik taimed pea korraga hääbuvad, jättes peenrasse tühikuid. Hea oleks, kui ühtede pilgupüüdjate äraõitsedes ja kahvatudes tekivad ligidal asemele uued värsked õied või lopsakad lehed. Täht­samate käiguradade ja vaatepunktide puhul võiks arvestada, et seal oleks kogu hooaja vältel midagi vaadata.
Päris tühjade kohtade tekkimist aitab vältida ka pinnakattetaimede kasutamine kõrgemate taimede vahel. Paljud pinnakatjad on igihaljad, olles kuni lume tulekuni rohelised ja head peenrapinna täitjad.

Hilised ärkajad

Kevadel on aias nii varaseid kui ka hiliseid tärkajaid. Need hilisemad pistavad oma nina mullast välja alles siis, kui esimesed on juba õitsenud ja peagi kolletuvad.
Tüüpilised hilised ärkajad on hostad, enamik kõrrelisi, astilbed.
Tavaliselt alustavad hiljem need taimed, kes avavad oma õied suve teises pooles või näevad suve lõpupoole kõige uhkemad välja. Kevadeks on hea nende lähedale istutada varaseid sibullilli või püsikuid, siis on neil hiliste tärkajate arvelt ruumi silma paista. Hiljem, kui sibullilled koltuvad, katavad kiiremakasvulised taimed vabaks jäänud pinnad.
Selliste sobivate paarilistena võivad kõrvuti kasvada tulbid ja hostad – kuna hostad on teada-tuntud hilinejad, siis seni, kuni nende asemel laiutab tühi koht, täidavad selle ligiduses pilku püüdvad varased sibullilled. Ajaks, kui viimaste õied närbuvad ja lehedki kuivavad, jõuab hostade lopsakas roheline need enda kõrval kinni katta.
Üksteisega sobivad ka sarnaste lehtedega, kuid eri aegadel õitsevad taimed. Heaks näiteks on nartsissid ja päevaliiliad. Neil on üsna sarnaste lehtedega puhmikud, kuid ajaks, kui nartsissid on õitsemise lõpetanud ja lehed tasapisi kolletuvad, alustavad päevaliiliad ning peenra üldmulje justkui ei muutugi. Paremini sobivad nartsissidega kokku keskmise kõrgusega päevaliiliate sordid.

Varased lõpetajad

Paljud varakevadel õitsevad püsililled kaotavad oma maapealse osa dekoratiivsuse üsna varakult suve teisel poolel. Nende kõrvale on hea istutada suve teise poolel ennast suuremaks ajavaid taimi, kes siis tühjad kohad katavad.
Varased äraõitsejad on sinililled, ülased, kannikesed, sibullilled, kitsekakrad, lõosilmad, magunad, priimulad.
Kevadel erkkollaste õitega forsüütiad, kes õitsevad nii vara, et neil veel lehtigi pole, on ülejäänud aasta üsna ilmetud roheliste lehtedega põõsad. Seega sobivad nad taimedega, kes pärastpoole suvel-sügisel pilku püüavad – nii jäävad forsüütiad naabrite heledatele õitele kenaks roheliseks taustaks. Forsüütia tippaeg on varakevadel, kui ülejäänud aed alles talveunes.
Veel võib kaaslasi valida värvitoonide järgi. Alati sobivad kokku sarnased toonid, nii saame eri varjunditega ühes tonaalsuses peenra. Samuti klapivad omavahel jahedad toonid või siis vastupidi soojad toonid. Hästi tuntud on veel kollase ja halli kooslus.

Ka tarbetaimedel on mõnedes kooslustes üksteisest kasu:

Tomatit ja basiilikut koos kasvatades saavad tomatid parema maitsenüansi.
Rosmariini, köömne, saialillede ja estragoni lähedus mõjub peletavalt kahjuritele. Seda on hea teada eriti kapsa kasvatamisel.
Mädarõigas suurendab kartuli vastupanuvõimet haigustele.
Piparmünt tõrjub nälkjaid ja tigusid. Kuid piparmündi puhul peab hakkama saama tema juurevõsundite levimisega.