TEENETEMÄRK 2019 | Jaagup Kreem: teenetemärgi saamine tuli mulle täiesti ootamatult (26)

Kogu teenetemärkide saajate nimekirja vaata SIIT. 

Jaagup ütleb, et ta pole kunagi lootnud või mõelnud, et tema võiks teenetemärgi saada. „Ma olen natuke teise skeene inimene. Tore on, hästi tore on muidugi, kui aeg-ajalt ka meiesuguseid niiviisi ära mainitakse või meeles peetakse. Minu kõige suurem tunnustus on see, kui rahvas kuulab Termikat ja käib meil kontsertidel. See on suurim aitäh, aga aeg-ajalt on vaja ikka midagi muud kah.“

Kreem tunnistab, et tal pole õrna aimugi, miks sel aastal just talle selline au osaks langes. „Issanda teed on imelikud,“ naerab ta. „Me teeme oma asja vaikselt, rahulikult ja ei ole küll silma paistnud mingi erilise tublidusega. Eks see ole kuidagi vist nii, et ise ei panegi tähele, kui teed.“

Lõunaks oli Jaagupi telefon muidugi õnnitlejate kõnedest punane. „Ema helistas ja mõni sõber on helistanud ja küsinud, et mis nüüd siis juhtunud on,“ naerab ta. „Tore ju, nagu sünnipäev oleks.“

Suurt tähistamist Jaagup täna ette ei võta. „Teisipäev on. Mul on tuli takus kogu aeg, töö käib. Valmistame Ott Leplandiga oma tuuri ette ja mul on ka muid raudu 77 tükki tules, plaat vaja teha. Küll kunagi jõuab siis ka pidutseda. Ma olen väga tänulik ja rõõmus selle üle.“

Terminaator sai alguse aastal 1987 Tallinna 10. keskkoolis ehk praeguses Nõmme gümnaasiumis. Praegu kuuluvad koosseisu lisaks solist Jaagup Kreemile veel basskitarrist Henno Kelp, trummar Roland Puusepp ning kitarrist Taavi Langi. Taavi on Terminaatori värskeim liige, temal täitub tänavu bändis 10 aastat.

Möödunud nädalal kohtus Terminaator oma fännidega Maarjamäe lossi tallihoones, kus peeti maha Kuulsuste Koja kohtumisõhtu. Küsimusele, mis on Terminaatorit juba 30 aastat tegutsemas hoidnud, vastas Jaagup: „Me teeme oma asja isuga ja see paistab laval välja. Meil on aastas sadakond kontserti ja meile hirmsasti meeldib mängida.“ Henno Kelp sõnas, et tema ei ole kunagi mõelnud, et miks see Jaagup jälle teda koos teistega välja ajab. „Ma olen ise ka sellest huvitatud. Olen meeskonnamängija, mitte üksi kodus nokitseja, et võtaks ja teeks kõik asjad ise. See on ka kommunikeerimise viis – räägid sõbraga läbi pilli ja nootide.“

„Klassi kõige lahedam kutt Tiit Must oli nagu liider. Kõik tahtsid siis trummarid olla ja Tiidust sai trummar,“ meenutas Jaagup bändi algusaegu. „Arno „Arch“ Veimer sai omale kitarri, mis oli direktori kabinetis seifi taha pandud. Ma olin väiksena päris lühikest kasvu, teistest pisem ja ütlesin, et ma tahaks ka bändi. Nad ütlesid, et muud kohta pole ja järelikult sina laulad,“ meenutas Kreem.

Kuidas sai Terminaator endale aga just sellise nime? Jaagup ütles, et populaarse samanimelise filmiga nimevalikul pistmist polnud. Et Nõmme gümnaasiumis tegutses toona ka ansambel Generaator M, siis nii omale nimi leitigi. „Generaator, Terminaator – see oli minu meelest nagu loogiline jätk,“ muigas Jaagup. Muide, trummar Roland paljastas, et tema 1987. aastal Tartus bändi, mis kandis nime – üllatus-üllatus – Terminaator! Roland oli selles bändis laulja.

Jaagup rääkis, et Terminaatori esimesel kontserdil kandis ta triibulisi pükse ja kollast särki, millel multikategelase Betty Boopi pilt. See kontsert toimus Marguse suusabaasis ning esineti klassiõdedele ja –vendadele. „Klassikaaslased olid muidugi väga toetavad ja see oli äge. Siis saime nii palju julgust juurde, et tegime 10. keskkoolis oma esimese avaliku esinemise,“ rääkis Jaagup. „Ma olen suur isetegija ja tegin piletid ise – lõikasin kodus kääridega välja ja kirjutasin peale 1 rubla. Saime kokku 110 rubla, see oli väga suur raha.“ Kontsert kestis umbes 40 minutit ja Jaagup tunnistas, et jalg värises ikka korralikult. „Mul oli vanasti selline lavakramp, et enne esinemist läks süda nii pahaks, et olin sunnitud oksendama.“

Verevahetust on bändis olnud omajagu. Kümme aastat tagasi teatasid toonane kitarrist Elmar Liitmaa ja klahvpillimängija Harmo Kallaste korraga, et nad lähevad bändist ära. Jaagup tunnistas, et see oli ka viimane kord, kui ta tundis, et nüüd on bändiga kõik. „Mul oli juba välja mõeldud, kellega ma hakkaksin muusikat tegema, isegi mitte Terminaatori nime all. Õnneks oli Taavi Langi ripakile jäänud.“

Henno meenutas, et nemad Rolandiga mängisid siis juba ka ansamblis Pantokraator, kus ka Taavi oli. „Jass tõesti rääkis, et hakkab teise seltskonnaga tegema, aga me Rolliga rääkisime, et äkki ikka prooviks.“ Nii tuligi bändi Taavi, keda Jaagup tihtilugu universumi parimaks kitarristiks nimetab. Jaagup tunnistas, et unetud ööd kimbutasid sel perioodil teda küll. „Ma rääkisin pooleaastasest pausist, et võtame aja maha ja ma tahan oma asja teha. Nemad vaatasid mulle otsa ja ütlesid: „Aga Terminaator ongi ju sinu oma asi.“ Aitäh, sõbrad, et olite toeks ja Taavi Pantokraatorist ära tõite,“ avaldas Jaagup veel praegugi tänu.

Esimest korda mõtles Jaagup sellele, et nad on tuntud, kui bänd astus üles saates „7 vaprat“. Henno naeris, et temal oli enne Terminaatorisse tulekut plaan kuulsaks saada, kuid pärast kaht aastat bändis mängimist sai aru, et seda küll ei juhtu. „Mängisime ühes Tartu ööklubis, lava ees hüppasid tüdrukud ja kontsert oli väga hea. Lava taga oli ainult üks koht, kust bänd sisse ja välja sai. Tulin sealt uksest välja ja nägin neid tüdrukuid, kes lava ees olid. Nad tulid mu juurde ja ütlesid: „Vabandust! Kas sa Jaagupit tunned? Kui tunned, siis kutsu ta välja, palun.“ Siis ma sain aru, et selles bändis pole küll ohtu kuulsaks saada,“ naeris Henno.

Seepeale meenutasid Jaagup ja Henno lugu sellest, kuidas nad Kuressaares esinemas käisid ning ühte pubisse sööma läksid. „Henno istus lauda, mina läksin tualetti. Minu juurde tuli üks mees: „Kuule, sa oled sellest bändist, jah?“ Mina vastu, et muidugi olen sellest bändist. Tema küsib: „Kas see oli Jaagup Kreem, kellega sa sisse tulid?“,“ meenutas Jaagup. „Siis sa küll ego kergelt pihta,“ muigas ta.

Kunagi andis Terminaator välisministeeriumi katusel ka katusekontserte. Aastal 2015 möödus viimasest katusekontserdist 15 aastat, ning siis sooviti asja korrata. „Keit Pentus oli siis välisminister, oli valimiste eelne periood ja läksin temaga rääkima, et tahaks teha. Öeldi, et muidugi, väga hea mõte.“ Kui valimised aga ära olid, polnud katusekontserdi korraldamisest enam mingit juttu. „Olin pärast ikka natuke kurb ja pahane ka,“ tunnistas Jaagup Kuulsuste Koja kohtumisõhtul. „Väga kahju, sest katusekontserdid olid ikka kihvtid küll.“

Kohtumisõhtul tõdes Henno Kelp, kes Terminaatoris mänginud 15 aastat, et publikus on palju ka neid, kes möllasid kontsertidel lava ees juba siis, kui tema bändi tuli. „See on tegelikult hästi tore ja armas. Meiega on üles kasvanud päris mitu põlvkonda,“ lisas Jaagup. „Suvel vaatad, et mingid lapsed on kontserdil emade-isadega, natukese aja pärast saavad nad 18aastaseks, saavad klubisse sisse ja polegi enam lapsed,“ kirjeldas Jaagup, kuidas publik koos nendega kasvab.

Seepeale meenutas Henno möödunud suvest loo Padisel toimunud Kalju-lava kontserdist. „Seal oli küll kogemus, kus andis ikka pisaraid tagasi hoida – lava ees oli üks umbes kuueaastane poiss, kes laulis kõiki laule üks-ühele kaasa. Ja kui loos „Torm“ tuli koht „Lase mind sisse külma tormi eest,“ siis tüüp värises, ta hakkas nutma, pisarad jooksid. Mul tuli kananahk peale!“ kirjeldas Kelp. Jaagup vaid noogutas kõrvalt ja tõdes, et see oli ka tema jaoks väga südamlik hetk. „Ma arvan, et need lapsed käivadki suvel festivalidel meid vaatamas ja näevad, et laval ei olegi mälupulk – et päriselt ka mängitakse pilli, joostakse mööda lava ringi ja higi lendab. Youtube näitab tänapäeval igasuguseid asju, aga kui sa neid päriselt näed, siis on see ehe. Pärast terve bänd ikka mõtles, mida me nägime. See oli võimas.“