Mu ees laual oli punasest läbipaistvast kangast dekoratiivselt kortsutatud linik, millel asetses kasehalg külgekleebitud mündiroheliste plastrooside ja samas toonis kommidega. Sõbrapäeva teemas südamevanik laes sai keset ruumi lihtsalt otsa. Ilmselt macholikuma ilmavaatega dekoraator oli kinnitanud seintele naisterahva kurvikaid osi esile tõstvad plakatid. “Kas see on pöörasem kui see söögimaja, kus me kormoranitopiste vahelt MTVd vaatasime?” uuris rännukaaslane. Tõsi, sedasorti kooslused vastanduvad sageli eliitrestoranis nähtule, kus kõik on viimse detailini paigas, täiuslik, nii nagu hetkel moes.
Mis on ilu? On see teadlikult konstrueeritud või südamest loodud? Igal juhul kõigi silmele mitte üks. Nii nagu armastuses – ligi tõmmata võib ootamatu, hoopiski mittetäiuslik.
Olen Aasta Kodu žüriitööd võrrelnud jäätantsu maailmameistrivõistluse hindamisega – esikümne tase on nii tugev ja veatu, et teoreetiliselt võiksid medali saada nad kõik. Pärast Aasta Kodu kodude-aedade põhjalikku vaatamast ja preemiate analüüsi pälvisid auhinna need, mis enim innustasid, ideid puistasid, olid tervikud, värske ilmega, kajastasid aega jne. Auhinda väärinuid olnuks aga küll ja veel – tänavu oli üks kõige tihedama konkurentsiga tugev konkurss. Ehk nagu ütles patroon Epp Maria Kokamägi: “Eesti kodud pole olnud kunagi nii kaunid kui praegu.”
K
okku sai Aasta Kodu tervikpilt: sisustushuviliste kodud on valdavalt valgete seinte, halli – ja tänavu juba ka julge musta – raamistusega. Toataimerohked. Kodumaise disaini, 60ndate stiilis mööbliga. Suunaga põhjamaise minimalismi poole, millele lisandus soojust ja kirge. Sellised, kus elanikud ise end hästi tunnevad.
Head märtsikuud!
Kommentaarid