Soomuslehik on dekoratiivne ja lihtsa hooldusega toataim (1)

Neile meeldib hea drenaažiga, õhku läbilaskev liiva- või lubjaklibune muld, sobib ka kaktusemuld. 

Kasvab omasoodu

Lõunapoolsete akende omanikud võivad end õnnitleda – neil on soomuslehikule kasvamiseks hea stardipositsioon. Kuuma ega päikest need vähenõudlikud taimed ei karda, vaid on selliste ekstreemsustega kohastunud – lehtedel on sinakas kaitsev vahakirme ja vähe õhulõhesid. Suvel pole soomuslehiku eest hoolitsemisega erilisi probleeme, piisab kastmisest ja kasvuperioodil nõrga katuseväetise lahusega väetamisest ning taim tasub hoolitsuse eest õitsemisega.

Tänulikud on nad ka võimaluse eest aias, rõdul või terrassil välitingimustes suvitada. Keerulisemaks läheb asi aga talvisel kütteperioodil. Kuiva õhu üle soomuslehikud ei nurise, ent esmatähtis on tagada neile võimalikult valge kasvukoht. Parim talvine õhutemperatuur on vahemikus 8–14 kraadi. Kui see pole võimalik, tuleb olla kastmisega väga tähelepanelik.

Hoia kastmisega piiri

Nimelt on usina kastmisega võimalik iga toataim kiiresti hingusele saata, eriti kehtib see aga sukulentide ja soomuslehikute puhul. Vähem on rohkem – see tõde kehtib nende puhul kindlasti, eriti talvel. Seega talvel võiks neid kasta vaid äärmisel vajadusel, üksnes mulla läbikuivamise korral, sest kastmine ergutab kasvama ja seda ei saa soomuslehikutele meie kaamoses soovitada. Kastes tuleb kindlasti jälgida, et vesi ei satuks ”soomuste” vahele ega leheroseti sisse, eriti oluline on see karvaste lehtedega soomuslehikute puhul. Üleliigne vesi ei tohiks jääda seisma ka alusele või ümbrispotti.

Oma kogemustest võingi öelda, et kõige olulisem on soomuslehikutele päikesevalgus ja selle vähesus annab meie laiuskraadidel teravalt tunda. Kui neid talvel ka kasta, siis venivad taimed sootuks välja ja kaotavad oma korrapärase rosetja vormi. Seda enam tagasi suunata ei anna. Õnneks on soomuslehikuid ülimalt lihtne paljundada ja nii saabki “sabaks” veninud taime lehekaupa uuesti kasvama panna. Selleks ei pea tegema muud, kui asetama ta lehed väga hea drenaaživõimega substraadi pinnale (niiske ja nätske turvas pole just parim, pigem olgu liivane, kiviklibune segu) ning lihtsalt ootama. Mõne nädala pärast on näha lehekese otsast kasvavaid juurekesi ja uut tärkavat leherosetti. Vana leht on oma töö teinud ja kuivab, uus taim aga ajab juured kivikeste vahelt sügavamale ja alustab oma elu.