Mutt – tüütu aiakahjur, kellega võitlemine on lõputu töö

Mutt (Talpa europaea) on aus lihasööja loom ja teda ei maksa süüdistada taimede nahkapistmises. Mürgikuubikuid pole tema käikudesse mõtet toppida – neid ta nagunii ei proovi.

Muttide arvukus kõigub aastati, põua ja üleujutusega saavad paljud mutid hukka, ilmastik mõjutab ka nende looduslikke vaenlasi. Vahel harva uue elukoha, pesavoodri (puulehed, rohi) või toidu otsingul maa peale sattunud mutid kõlbavad kõhutäiteks röövlindudele ja valge-toonekurgedele. Loomi häirib tavaliselt muti muskuselõhn. Kuid mõni kass või taksikoer võib olla väga tubli mutikütt, samuti murravad neid tuhkrud, rebased, nirgid ja nugised.

Kui mutte on vähe, ei pane me neid tähelegi ja nad saavad vaat et kasuliku loomana oma käikude võrgustikus segamatult kahjurputukaid ja nende vastseid hävitada. Muti põhitoiduks on vihmaussid, kuid kõiki vihmausse ei suuda nad iial nahka panna. Mutt sööb ka tigusid, nälkjaid, sipelgaid, traatusse ja kui jaksu jätkub, siis pistab ta kinni isegi sisaliku, hiire või surnud liigikaaslase.

Mutid ajavad aiapidaja marru siis, kui mutimullahunnikud hooldatud muruplatsi ära rikuvad või kui nad käike kaevates peenrad seegi pööravad. Pehmel talvel tundub, et nad vahet ei peagi – juba veebruaris võib muru mustendada värsketest mullahunnikutest. Need hunnikud on muti keeruka ja mitmetasandilise käigusüsteemi õhutuskanalid, kust ta lükkab välja tunneleid kaevates üle jäänud mulla. Talveunes mutid pole, ent toimetavad talvel allpool mulla külmumispiiri, ka suvel põuaga lähevad nad koos oma toiduga sügavamatesse mullakihtidesse. Nende elutegevuses on kõige määravam seedimine: mutt peab jahti ning seejärel magab ja seedib umbes neli tundi.

Tühjaks jäänud elupaigad hõivatakse kiiresti

Mutid on territoriaalsed loomad, ühe looma kodu- ja jahipiirkond võib toiduvalikust sõltuvalt ulatuda u 2000 ruutmeetrini. Kuna sobivaid elupaiku kõigile ei jätku, on paraku nii, et kui üks mutt kinni püüda, meelitab mõnus, sügavalt haritud aiamuld peagi kohale järgmise. Niidult ja lehtpuumetsast tulevad nad aeda huumusrikka mulla pärast: seal on kerge kaevata ja leidub rohkesti vihmausse. Turbaaias jt happelise mullaga (pH alla 4,4) paikades ei ole vihmausse ega mutte. Muttidele ei meeldi liigniisked kohad, nad ei tegutse ka väga kivises või liivases pinnases.

Muti toitumiskäigud on üsna maapinna lähedal, osa käike ulatub vallidena isegi murule. Umbes ühe meetri sügavusel paiknevad magamiskamber ja sahver. Mais toob emane mutt pesas ilmale keskmiselt viis poega. Mutid ei taha seltskonda – täiskasvanud loomad kohtuvad ainult soojätkamiseks ning pojad lööb ema üsna vara kodunt välja. Enne järgmist kevadet noored mutid õnneks uut põlvkonda ilmale ei jõua tuua. Meie kliimas ongi mutil aastas üks pesakond.

Muti vastu võngete ja haisuga

Koduaia vaenlasi talitsedes on inimene püüdnud ikka nende nõrkusi või eripäraseid omadusi ära kasutada. Mutid näevad väga halvasti. Toidu aitavad neil üles leida väga hea haistmine ja kompimiskarvad. Nad tajuvad niiskuse- ja temperatuurimuutusi, madalaid ja kõrgeid helisid ning võnkeid. Isuäratava lõhna suunas kaevab mutt uue käigu (tunnis kuni 7 m), vastik hais või hirmutav võnge suunab nad aga kaugemale.

Kuna mutt tajub hästi helisid ja võnkeid, on neid aias hirmutatud igasuguste tiivikute, tuulikute ja käristitega. Mõjuda võib isegi pesunööri plaksumine vastu posti ja mutikäiku poolviltu pandud pudel, mille suus vilistab tuul.

Põhjalikku õpetust ning eri mooduseid, kuidas muttidega võidelda, loe portaalist kodus.ee.