Kas oskad vahet teha: mesilane, herilane või kimalane?
Herilase keha on karvutu ning tema tiivad on tavaliselt poolläbipaistvad. Herilase kehal on mustad ning kirgaskollased triibud alakehal. Inimeste lähedusse satuvad herilased tavaliselt toidu lõhna peale.
Mesilase keskosa on kaetud tiheda karvaga, karvutu tagumine osa on pruunikas-mustatriibuline.
Paksu ja karvase kimalase eristab kohe, kuigi värvilt on ta teistega sarnane. Kimalased on nii rasked, et peavad külma ilma puhul enne lendutõusmist oma lennulihaseid soojendama. Hommikuti ronivad nad taimede latvadesse end soojendama. Kimalased on tänu oma karvasele kehale suurepärased tolmeldajad, seega tasub nende leitud pesa, mis meenutab papist kanamuna resti, alati rahule jätta.
Aga mida siis ikkagi teha, kui oled nõelata saanud?
Kui nõel sisse jääb, siis proovi nõel pigem välja kraapida, sel moel ei eraldu sellest nii palju mürki kui lihtsalt nõela tõmmates. Esimese asjana lase nõelamise kohale voolata külma vett, et mürki välja uhtuda. Võib kasutada ka seepi või peale raputada soola või suhkrut, mis imevad mürki endasse.
Mürgi neutraliseerimiseks puhasta herilase puhul nahka sidrunivee või äädikalahusega, mesilase puhul aga söögisooda lahusega. Pane seejärel nõelamise kohale külma peale, mis leevendab valu. Kui muud pole, siis sobib kasutamiseks ka teelehe või vesiheina „puder“ (lödiks purustatud taimetükid), aaloegeel, sibulatükk, banaanikoor või söögisooda ja vee pasta.
Allikas: Terje Tähe "Pereema käsiraamat" ja portaal Kotiliesi
Kommentaarid (0)