Küllap on igal aednikul omad kriuksud. Mina räägin ühest enda omast.
Kes ei armasta üldse sirgeid jooni ja lõikab kõik nurgad kumeraks, kes jällegi hindab üle kõige sümmeetriat ja korrapära. Kes ei armasta hekke ja nende pügamist, kes jällegi naudib seda iga-aastast kääridega kujundamist üle kõige. Kes ei armasta suvelilleampleid, kes jällegi vahetab neid usinasti mitu korda hooaja jooksul, et küllus teda kogu aeg ümbritseks.
Mina ei armasta oranžide õitega taimi. Olgugi see värv elurõõmus ja positiivne, julge, aktiivne ja pilkupüüdev, minu jaoks on ta lihtsalt liiga edev ja agressiivne ja liiga vähe seltsiv.Oma aiast kolisin kuus kevadet tagasi esimesena ära rahvasuus hiina laternaks kutsutava jaapani füüsali. Järgmisena pidid uue kodu leidma kunagised taluaiastaarid, nagu krookusliiliad ja idamagun. Tänuväärsed juunikuised suvekuulutajad on mõlemad, aga palun väga vabandust, mitte minu aias. Tõele au andes seedin ma siiski ära toonid, mida võib nimetada lõheroosaks või virsikupunaseks ja mis küll jäävad oranži värvi spektrisse, aga pigem sinna äärealadele. Näiteks tagasihoidlik mõõl ’Cosmopolitan’ või eriskummalise, pigem roosinuppu meenutava õiega liilia ’Apricot Fudge’.
Kommentaarid (0)