LAULU- JA TANTSUPIDU | Paelte pillerkaar: seo pael vööle, sukkadele, peapaelaks või põlle kinnitamiseks!

Traditsioonilises 19. sajandi külaühiskonnas, kus käsitöö oli igapäevane elu osa, kujunes paelte põimimisest jõukohane näpuharjutus lastele. Abiellumise ajaks pidi neiul olema valmis terve veimevakk koos hulga paelte, vööde, kinnaste ja muude esemetega.

Vöö või pael Eesti pulmakombestikus
Paelad olid sümboolselt kahe suguvõsa ühendajaks. Vanemas pulmatavandis annetas mõrsja paelu eraldi ning paelu kasutati suuremate esemete sidumiseks veimekimpudesse. Kingid anti olulisematele peiupoolsetele sugulastele ja pulma ametimeestele, aga ka uue kodu tarbeesemetele ja kariloomadele. Pulmaannid kindlustasid pere viljakuse, head suhted uute sugulaste ja koduga.
Vanemas pulmakombestikus on vöödel ja paeltel palju rolle.

Eesti Rahva Muuseumi kogus on säilitamisel peaaegu 70 pulmapaelaks põimitud või kootud paela, enamik neist on pärit Lääne-Eestist ja Muhust. Napisõnalistes pärimustekstides on keeruline eristada, kas tegemist oli vöö või paelaga, sest nende funktsioon ning välimus oli ju üsna sarnane. Paelu võidi kasutada nii isamehele rituaalse pulmamõõga vööle sidumiseks kui ka pulmapillimehe pilli kaunistamiseks. Paelu said tänuks ka laulikud, kes pulmas kogu tegevust värvikate kommentaaridega saatsid. Näiteks Muhus kinnitas pruudi esik (lähem saatev naissugulane) veimede jagamisel paelad esimesena pilli külge, misjärel andis noorik pillimehele kindad. Veimevaka jagamisel võidi vööd ja paelad saajale kaela panna, seejärel tehti ühine tantsutiir peiupoisiga (Kolga-Jaani).

Paelad kaunistasid meest
Kui rahvarõivaste puhul on kirevamad seelikud, särgid, käised, peakatted just naistel, siis vööd ja säärepaelad olid meeste muidu ühetoonilise rõivastuse kõige edevam osa. Naistel polnud enamasti vajadust silmatorkavate sääre- või sukapaelte valmistamiseks, kuna need ei jäänud seeliku alt nähtavale. Mehed kasutasid säärepaelu korraga nii sukkade üleval hoidmiseks kui ka põlvpükste sääreotste köitmiseks, seejuures jäid tutid säärtele rippuma.

Paelte tehnoloogia
Enamik ERM-i kogutud paelu on suka- ja säärepaelad, mille põhjal saab ülevaate endisaegsetest tehnoloogiatest. Muuseumikogus olevaid paelu on põimitud labaselt ja toimselt, leidub ka koelõngaga läbi kootud täisvillaseid ning kirivöö-laadselt linasega täiendatud paelu.

Põimitud paelad olid 19. sajandil levinud kogu Eestis. Kitsama levikualaga olid täis- ja poolvillased kootud säärepaelad, mida kanti eelkõige Kihnus, Muhus, Hiiu- ja Saaremaal. Eraldi rikkalik kootud säärepaelte kogu on pärit Räpina kihelkonnast, kus on näha selgelt piirkondlik eripära ja värvikasutus. Nii Kihnus kui ka Räpinas on kirivööde sarnaselt kasutatud geomeetrilist ornamenti.

Valdav osa etnograafilisi paelu on põimitud labaselt (lõngad ristlevad üle ühe) või toimselt (ristlemine üle kahe lõnga). Labased paelad on levinud üle kogu Eesti, välja arvatud Kagu-Eesti kaugemas nurgas. Toimset põimet võib kohata eelkõige Lääne- ja Kagu-Eesti paelte puhul. Enamik põimitud paeltest on sümmeetrilised, kuid eri paigus võib kohata ka paelte poolikuid variante, kus lõngad ei jookse peegelpildis keskele kokku, vaid liiguvad pidevalt ühest äärest teise või vahelduvad värvid mõlemas servas erinevalt.

Pidulik ja kaitsev punane
Etnograafilistes paeltes on kõige enam kasutatud punast värvi, eriti pulmapaelte puhul. Eri kümnenditel on moed ja võtted pisut muutunud, muuseumikogudes leidub näiteks nii kreemikasroosasid kui ka sinimusti paelu. Ka tänapäevalgi võiks olla paelu põimides värvikombinatsioonide raudvaraks punasel põhjal kitsamad värvitriibud, näiteks sinine, kollane, roosa, roheline üksi või 2–3 kaupa rühmitatult.

Punasel oli ka tugev kaitsefunktsioon, seetõttu kanti punasega tehtud paelu ja vöösid sügavalt eri uskumuste tõttu. Traditsiooniliste värvide ja võtetega punutud paelake sobib kandmiseks ka tänapäevase rõivastuse juurde, näiteks aksessuaariks ja ehtena.

Olulised otsad
Pidulike paelte, eriti pulmapaelte puhul pöörati erilist tähelepanu otste kaunistamisele. Lääne-Eestis ja saartel olid paelte otsad tervenisti või rühmiti 2–7 cm ulatuses lõngadega tihedalt üle mähitud. Säärepaeltel tehti põimimise algusesse aas, mida sai jala ümber sidumiseks kasutada. Pulmapaeltel olid mõlemad otsad kaunistatud, lõngatutile oli lisatud eri toonides sitsiribasid.
Pikemate paelte ja vööde puhul oli põimimist alustatud keskelt. Sellisel juhul jäi vöö keskel näha suunavahetuse koht. Lühemate paelte punumisel lõngad ei takerdunud ning põimimist oli võimalik alustada otsast.

Tore fakt!   
Ühes 1893. aastast pärit Tarvastu pärimusteates on kirjeldatud pruudi valmistatud paelte-vööde annetamist uut kodu tutvustaval ringkäigul: Ku suure pulma olive, läits üökest viiskümmend ärä (ilma veimita – pallald seatse pildmise pääle).

Autorist
Loo autor Marit Külv lõpetab 2019. aasta kevadel TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias rahvusliku käsitöö eriala. Tema lõputöö teemaks on Vana-Viljandimaa ja Vana-Tartumaa veimed ja vööd. Lisaks uurib Marit sügavuti ka eri piirkondade võrkvöösid ja nende valmistamisvõtteid.