SUPERKOLOONIAD: ameeriklased on hädas hiiglaslike herilasepesadega (4)

Kui Lõuna-Alabamas elav James Barron üle kahe kuu esimest korda oma küüni astus, ootas teda ees ebameeldiv üllatus. Ta nägi hoone siseseinal laiuvat hiiglaslikku herilasepesa, mis oli üle kahe meetri pikk. Barron taganes kiiresti ning kutsus appi oma poja, kellega üritati pesale herilasemürki lasta, mis ei andnud tulemusi, vaid muutis kiletiivalised putukad hoopis agressiivsemaks. Peremees pidi alla andma ning hoopis minema 11 nõelaarmi ravima.

Entomoloog Charles Ray kinnitas Barroni aidas olevat pesa uurides, et koloonia puhul on tegu „superpesaga“, kuhu kuulub 15 000 kuni 18 000 herilast. Ray sõnul elavad sellised pesakonnad tihti ka karmima talve üle. Putukaeksperdi jaoks oli see piirkonnas juba aasta jooksul neljas säärane pesa. Ray kinnitas, et tavaliselt leitakse neid aastas üks või kaks. 2006. aastal märgati lausa 90 hiiglaslikku pesa. „Ma usun, et ka sellel aastal ulatub see number sinna lähedale,“ arvas entomoloog.

Ray sõnas, et soojemad talved aitavad selliste hiigelpesade tekkimisele kaasa. Paljud herilased ei ela külmi talvekuid üle, sest nad kas külmuvad surnuks või tekib neil raskusi toidu leidmisega – putukatel on vaja piisavalt suhkrut ja süsivesikuid. Ray väidab, et vaid kuningannadel on veres külmumisvastast ainet, mis aitab neil talve üle elada ning järgmisel kevadel uue koloonia luua. „Kuna meie kliima muutub soojemaks, saab rohkem kuningannasid ellu jääda, kes võivad igaüks enam kui 20 000 muna muneda,“ kirjeldas Ray olukorda.

Herilased põhjustavad USAs peaaegu kõik nõelamisega seotud surmadest, ütles entomoloog Xing Ping Hu. Erinevalt mesilastest, võivad need mitu korda järjest nõelata ning suure rühmana inimest rünnata.