LEMMIK | Loomad, kes on saanud elus uue võimaluse

Esimesena jõudis Katrini perre kass Kiti, kes tuli alguses vaid paariks nädalaks hoiule. Nüüdseks on ta olnud pere täieõiguslik liige juba 13 aastat. «Täpset vanust ma talle anda ei oska, aga tõenäoliselt on ta umbes 16aastane. Seejärel jõudsid perre järgemööda kaks koera: vana ja väärikas Dullamore Dew ehk Turr ning noor ja krapsakas Helmut,» räägib Katrin oma lemmikutest.

Sõbralik kaisukaru

Turr jõudis perre tänu internetikuulutusele, milles otsiti ühele härrale kodu, kus too väärikalt vanaduspõlve saaks veeta. Nii kuulutuse tekst kui ka pilt kõnetasid Katrinit niivõrd, et otsus oli silmapilkne. «Ja ma ei kahetsenud seda hetkekski. Need kolm aastat, mis ta meie juures elas, olid tohutult ägedad. Klapp koeraga tekkis kõigil pereliikmetel kohe,» jutustab Katrin.

Õigemini tekkis klapp kõigil peale kassi. Tema solvus niivõrd, et istus esimesed üheksa kuud teisel korrusel, enne kui lõpuks alla suvatses tulla.

Vanahärra Turr oli natuke tujukas toriseja, kes võis lõpmatult süüa, ja kui vats juba maani, mattis ta kõik paremad palukesed aeda mustadeks päevadeks hoiule,» meenutab naine heldinult oma koera.

Kuigi pere teadis, et vanuse tõttu koera eriti kauaks pole, oli ühel varakevadisel päeval saadud loomaarsti diagnoos suureks šokiks. Nimelt avastati Turril siiretega maksavähk. «Lubati, et heal juhul sügiseni saame veel tema seltsis olla, kuid Turr pidas vastu ainult märtsini, siis läks ta ära koertemaale. Praegu puhkab ta aias roosipõõsa all, kus talle pikutada meeldis,» räägib Katrin Turri viimastest päevadest.

Oodates Helmutit

Pärast Turri surma otsustas Katrin, et kui üldse kunagi veel koer võtta, siis ainult šoti terjer. Möödus siiski veel paar aastat, mil nende kodus oli ainsaks loomaks kass, kes poosetas uhkelt kogu majas nagu kuningas. Vahel räägiti pere keskis koeravõtmise juttu ja käidi varjupaikades neid vaatamas. Isegi nimi oli koerale välja mõeldud – Helmut!

Möödunud suve lõpus saatis Katrini noorem õde talle meilitsi pildi «toredast poisist, kes otsib kodu». Varjupaiga pildilt vaatas vastu pisike karvane nuustik, kelle vanus tundus kõike muud kui lubatud viis kuud. «Sõbranna hüüatas pilti nähes, et see on täpselt teie Helmut! Loomulikult tuli kiire otsus, et meil on seda karvast kutsat vaja,» meenutab Katrin.

Lõpuks ta saabus

Kutsa asus Valgas ja lubati uude perre septembri algul. Kui pere Lätis Ikeas käis, toodi ka Helmut koju. «Minu kõige suurem hirm oli see, et äkki ta on hoopis 7aastane vana peni,» muigab Katrin. Tegemist oli aga imearmsa noore kutsaga, kes pulbitses energiast ja uudishimust, aga oli samas ka tõrges ja umbusaldav.

«Välimuselt oli ta üks paras inetu pardipoeg ja kribu olemisega, aga hõreda karva alt kumas läbi roosa nahk. Samuti oli ta algul veidi tige ja hirmul, mistõttu võis ta käest hammustada,» räägib Katrin Helmutist, kes nüüdseks on pea aasta nende pere juures elanud.

Uued kombed

Kuna Helmut oli oma elu alguse veetnud varjupaikades ja hoiukodus, vajas kodusesse ellu sisseelamine aega. Katrin pidi teda alguses õpetama korralikult sööma, sest loom oli harjunud toidu pärast võitlema ja seda kiirelt kugistama. Helmutil tekkisid uuest situatsioonist ja toidust ka seedeprobleemid ning vaja oli teha ussikuur. «Keetsin kana ja riisi ning toitsin teda näpu vahelt. Võtsime kohe eesmärgiks juurida välja toidukausi juures ründamine. See õnnestus kenasti,» räägib naine edusammudest.

Vallatu ja rõõmsameelne kutsa

«Ma ei kahetse hetkegi, et Helmut varjupaigast meile saabus. Õnneks oli tõepoolest tegemist noore koeraga, keda andis õpetada, ja meil vedas, et saime suhteliselt terve närvikavaga koera,» kirjeldab naine oma lemmikut.

Praegu on Helmut oma koju täielikult sisse elanud. Ta on ka parajalt ära hellitatud ja kaval, teades täpselt, kuidas oma tahtmist saada.

Lisaks on Helmutil nii mõnigi veider komme. «Ta armastab kolada kottides ja kapipealsetel, varastada sokke ja närida katki kosmeetikavahendeid, näpata ja peita asju. Seda kõike teeb ta enamasti selleks, et talle tähelepanu pöörataks,» naerab naine.

Kannatlikkusele on tasuks rõõm ja tänu

«Oma kogemuse põhjal võin julgelt soovitada, et tasub küll võtta lemmik varjupaigast, hoiukodust või aidata hädast välja keegi, kes mõnel äärmuslikul tingimusel peab koduloomast loobuma. Päris palju on küll mässamist ja kannatlikkust läheb tarvis rohkesti, kuid see kõik on suhtumises kinni ja tasub ära. Oleme juba kolmel korral kogenud ääretut rõõmu ja tänu, mis ühe looma seest tulla võib,» julgustab Katrin.

Kui soovid pakkuda ajutist hoiukodu

Paljud loomad varjupaika ei sobi ja sel puhul otsitakse vabatahtlikke, kes pakuksid neile ajutiselt hoiukodu. Sobid sellise looma hooldajaks, kui …

• oled täisealine
• sul on kodus piisavalt ruumi ja aega loomaga tegelemiseks
• sul on võimalus loomatoidu ja hooldusvahendite ostmiseks
• sinu kodus pole teisi samast liigist loomi, kes hoiulooma ravi või kohanemist võiksid takistada
• oled varem olnud loomade varjupaigas vabatahtlik või oled valmis pikemaks vestluseks teemal, kas sobid hoiukodu pakkuma

Võttes endale täiskasvanud koera, arvesta ka võimalike probleemidega!

Loomaarsti abiliseks õppiv Kristin Pajuste pakkus uut kodu tollal 9kuusele Walesi springer spanjelile Sörenile (3), kelle omanikud läksid lahku ja neil polnud enam piisavalt aega koeraga tegelemiseks. «Võttes endale vanema looma, peab olema palju kannatlikkust, et lemmikut jälgida ja anda aega kohanemiseks,» tõdeb naine.

Kristin toob oma kogemuse põhjal välja olulisemad rõõmud ja mured, mis «teise ringi koeraga» kaasneda võivad:

+ Möödas on kutsikatempude aeg, mil peab kiivalt jälgima, et midagi koera teravate hammaste alla ei satuks.
+ Kui suurem kohanemisstress möödas, oskab selline loom hinnata ja välja näidata ülimat tänulikkust. Ka sa ise tunned rõõmu, et oled aidanud ühe looma saatust muuta.
– Kinnistunud on halvad käitumismallid, mistõttu võib koer hüpata inimestele peale, ronida diivanile ja karta rattaid, lapsevankreid, vanemaid inimesi, autosid ja jooksjaid. Päris lahti ei pruugigi nendest probleemidest saada.
– Loom võib alguses karta ka üksi koju jäämist, sest arvab, et ta jäetakse päriselt maha. Hirmu tõttu võib ta kodus üksi olles korraldada paraja kaose.