Värvitoonide mõju inimpsüühikale ei saa jätta tähelepanuta, eriti kui teemaks on nii oluline asi nagu toit – sööme ju esmalt silmadega.Foto: Brooke Lark/Unsplash
Kodu ja Aed
16. august 2019, 06:20

TOIDU KAUNISTAMINE: lilled taldrikul ja mitte ainult ilu pärast

Silmitsedes värviliste õitega kaunistatud roogade pilte, võib tekkida küsimus, kas neid võib ka süüa. Uurime järele.

Kas oled kunagi iminõgese (Lamium album) heledatest õitest magusat «piima» ehk nektarit imenud või nautinud esimeste mõrkjate võilillede maitset? Igaüks, kel aias lilleaed, teab, kuidas värvid meeleolu loovad.

Kuigi me seda endale tihti ei teadvusta, mõjutavad värvid meie valikuid ja emotsionaalset seisundit. Värvitoonide mõju inimpsüühikale ei saa jätta tähelepanuta, eriti kui teemaks on nii oluline asi nagu toit – sööme ju esmalt silmadega.

Tihtipeale arvatakse, et lilleõied taldrikul võivad olla mürgised. See ei ole tingimata vale järeldus, sest paljud ongi. Kindlasti peaks enne lillede toidule lisamist olema täiesti kindel, et tegemist ikka on söödavate taimedega.

Õisi võib kasutada värskena salatites, roogade kaunistamisel või jookides. Foto: Dani Rendina/Unsplash

Vitamiinid ja mineraalid õitest

Õied lisavad toidule huvitavaid maitsenüansse ja sisaldavad kasulikke aineid, sh fenoole, millel teatakse olevat põletikuvastane toime. Lisaks leidub õites foolhapet, B-, E- ja C-vitamiini, rauda, kaaliumit ning kaltsiumit.

Õietolm ja magus nektar aga sisaldavad looduslikke suhkruid ning aminohappeid, millel on toniseeriv ja energiat andev toime. Iidsed traditsioonid Lilleõite söömist on üles tähendatud kõigis kultuurides. Juba inkad, hindud ja teised iidsed rahvad tarbisid õisi toiduks. Roomlased hindasid kõrgelt safrankrookuse (Crocus sativus) raviomadusi ning lisasid toitudesse roosiõisi (Rosa spp.) võitude tähistamise puhul.

Keskajal kaubeldi söödavate õitega nii nagu vürtsidega. Teadmise, milliseid lilli maksab süüa ja milliseid mitte, võlgneme uudishimulikele munkadele ja nunnadele, kes kloostriaedades taimi katse ja eksituse meetodil kasvatasid ning toiduks ja ravimiteks testisid.

Kuidas lilli õigesti mekkida?

Kõigepealt veendu, et oled valinud õige taime. Vastasel juhul võivad tagajärjed olla samasugused nagu tundmatuid seeni ampsates.

Lõikelillede puhul tee kindlaks, et need pärineksid mahekasvatusest ja puhtast keskkonnast, sest pritsitud õied ei kõlba toidu- lauale.

Õisi võib kasutada värskena salatites, roogade kaunistamisel või jookides. Suurematele õitele saab ka täidise sisse panna või kroonlehti rulli keerata. Küpsetistele ja maiustustele annavad õied omapärase maitsenüansi ning efektse välimuse.

Kindlasti peaks enne lillede toidule lisamist olema täiesti kindel, et tegemist ikka on söödavate taimedega. Foto: Brooke Lark/Unsplash

Õitsev ja maitsev – mis lilli tasub süüa?

Roosid. Kõik roosid on söödavad, kuid nii nagu lõhngi, kipuvad ka maitsenüansid sorditi erinema. Modernsetelt roosidelt on tihtipeale koos aroomiga haihtunud ka omapärane maitse. Seepärast armastatakse toiduvalmistamisel kasutada pigem vanu roosisorte.

Enne söömist lõika ära kroonlehtede alumine osa, sest see võib olla veidi kibe.

Lähis-Idas leotatakse roosi kroonlehti vees, et lisada roosivett mitmesugustele maiustustele ja jookidele. Balkani poolsaarel aga keedetakse klassikalist Damaskuse roosi (Rosa × damascena) keediste valmistamisel.

Hiina meditsiinis kasutatatakse roosiõisi seedimisvaevuste leevendamiseks ja menstruatsioonitsükli korrigeerimiseks.

Päevalilled (Helianthus annus). Päevalillede avanemata õienupud omandavad aurutades või keetes artišokisarnase pähkelja maitse. Söö avanenud õite mõrkjaid kroonlehti kergelt läbipraetuna, lisa neid näiteks vokiroogadesse.

Aaskannike (Viola tricolor). Aaskannikese õrnalt magusamaitselisi õisi peeti viktoriaanlikul Inglismaal elegantsuse sümboliks. Just siis hakati aaskannikese suhkrustatud õisi kasutama ka küpsetiste kaunistamiseks. Aaskannikesed sisaldavad A- ja C-vitamiini ning olulist antioksüdanti antotsüaniini.

Värvitoonide mõju inimpsüühikale ei saa jätta tähelepanuta, eriti kui teemaks on nii oluline asi nagu toit – sööme ju esmalt silmadega. Foto: Brooke Lark/Unsplash

Lavendel (Lavandula angustifolia). See lill on tuntud tänu oma meeldivale aroomile ja malbele välimusele. Väikestes kogustes sobib taim paljude magusate ja soolaste roogade juurde. Lavendel on sageli ka üks komponentidest rahulikku und soodustavates toidulisandites.

Krüsanteem (Chrysanthemum coronarium). Krüsanteeme leidub nii punaseid, valgeid, kollaseid kui ka oranže. Ka nende maitse varieerub vastavalt värvile mahedast õrnalt pipraseni. Krüsanteemide kroonlehed tuleks enne söömist blanšeerida.

Päevaliiliad (Hemerocallis). Päevaliiliaid kasutati toiduvalmistamisel juba vanas Hiinas. Meie taluaedades kasvav värvikalt õitsev lill on söödav mugulatest õiteni. Enamasti kasutatakse siiski õisi ja õienuppe, nii kuivatatult kui ka värskelt. Lille mõrkja maitse vältimiseks lõika ära tema tolmukad. Lille õõnsuse moodustavad kroonlehed sobivad nii magusate kui ka soolaste roogade juurde.

Aed-leeklillel ehk aedfloks (Phlox paniculata). Lillel on õrnalt vürtsika maitsega õied, mis sobivad hästi puuviljasalatitesse ja õievõi valmistamiseks.

Kõrvitsaõied (Cucurbita pepo). Kõrvitsaõite söömine sai alguse Ameerika põliskultuurist, kus toiduks kasutati ainult taime isasõisi. Emasõied jäeti puutumata, sest neist kasvasid toitvad viljad. Meieni on kõrvitsaõite söömise komme jõudnud arvatavasti Lõuna-Euroopa toidukultuuri kaudu.

Lõhnav pelargoon (Pelargonium graveolens). Pelargoonil on õrn roosiaroom ja -mekk. Kulinaarias kasutatakse ka käharat pelargooni (Pelargonium crispum) , millel on tsitruseline lõhn ja maitse, samuti karvast pelargooni, mil on mündimekk (Pelargonium tomentosum).

Pelargooni õitel on poore ahendav toime, mistõttu sobib taim ka näovee üheks komponendiks. Samuti on pelargoon hea lisand maiustustele.

Kas teadsid, et … Inglismaal muutus teesegudesse õite lisamine populaarseks pärast seda, kui aedmonarda (Monarda didyma) päästis Bostoni Teejoomise protestiaktsiooni, sest just selle taime õisi tarbiti otsa saanud musta tee asemel. Lisaks võib teesegudest tihti leida ka hibiski- (Hibiscus), roosi- ning jasmiiniõisi (Jasminum officinale).