Kuidas teha vannituba lapsele turvaliseks?

Vannitoa moodsate lahenduste seas kohtab heledat mööblit, teravate nurkadega kraanikausse, läikivaid segisteid, siledaid põrandaplaate, tapeeti, puit- ja klaaspindu. Paraku tikuvad lapsed sellises vannitoas libisema, ei ulatu kraanikausini, löövad end terava serva vastu ja pritsivad läikpindadele seebivahtu. Nii ei saagi väikelast üksinda vannituppa lubada, sest seal on tal ohtlik ja lihtne kaost esile kutsuda. Sestap tasub vannituba planeerides kohe läbi mõelda, millised ideed on sobilikud, millised tuleks kõrvale heita ja kuidas vannituba sisustades arvestada, et seda saaks laste kasvades lihtsalt uuendada.

Vann pakub lusti

Vann vannitoas on üha haruldasem, sest dušinurk on säästlikum ja võtabvähem ruumi. Samas on just lastega peres vannil praktiline roll, sest pole lihtne väikelast duši all pesta ja enamasti pole see ka lapsele meelepärane.
Imikute jaoks saab suurde vanni tõsta väikese vanni, siis pole muret, kui sulistades vesi üle ääre loksub. Hiljem saab suures vannis väikelast n-ö mänguliselt pesta, ilma et seebitamisest või pea­pesust tekiks suuremat pahandust ja pisaraid. Vannis peaks aga olema spetsiaalne matt, mis takistab libisemist.
Kuna laps ei pruugi üksi vannitoas olles vett õigel hetkel kinni keerata, on mõistlik soetada vanni külge lisaäravoolutoru, et ootamatut uputust ei tekiks.
Kui pikemas perspektiivis eelistatakse siiski dušikabiini, võiks sellega kohe eos arvestada ehk vannialune põrand tasub ära plaatida ja trapikoht valmis ehitada, see võimaldab hiljem vanni duši vastu välja vahetada. Duši- ja kraanisegistid on tänapäeval valdavalt termostaadiga, aga lastega peres on see ohutuse ja mugavuse seisukohast eriti tähtis, et kogemata liiga külma või liiga kuuma sahmakat kaela ei sajaks ja parajat vett pikalt timmida ei tuleks.

Käte- ja hambapesu mugavaks
Kraanikauss võiks lastega pere vannitoas olla suur, et see sobiks nii käte- kui hambapesuks ning kogu ümbrus seebi- ja hambapastapritsmeid täis ei oleks. Kui köögis on tähtis kraanikausi sügavus, siis vannitoas peaks olema kraanikauss eelkõige lai. Servad ei tohi olla teravad ja ümar on parem lahendus kui kandiline, kuigi ka viimaseid on saada voolujooneliselt ümarate äärtega.
Väikese lapse jaoks võiks olla kraanikauss võimalikult madalal. Kui kauss pole lapsele mugaval kõrgusel, peaks vannitoas olema turvaline tool, millelt mudilane ise mugavalt kraanikausini ulatub.
Juba aastaid on paigutatud kraanikausse vannitoa kapi peale või töötasapinnale, aga lastega peres pole see praktiline. Esiteks tõstab kapp kraanikausi lapse jaoks kõrgele ja teiseks on sellist pinda keerulisem puhtana hoida. Parim lahendus on lihtne jalaga kraanikauss, mida on kerge lapiga pesta ja mis on mööbliga võrreldes vastupidavam. Juhul kui otsustatakse kasutada valamukappi, peaks see olema veekindel, sest pindade üleujutamine on lastel mänguhoos pigem reegel kui erand. Lisaks veekindlusele peaks kapp olema ka madal ja tugev.

Ohutus eelkõige
Mida vähem on vannitoas teravaid nurki, seda parem. Terava äärega töö­tasapind, mööbliplaat, kraanikauss või vann on kõik potentsiaalse ohu allikad.
Põrand on teine ohukoht, eriti kui tegu on sileda ja märjalt libedaks muutuva plaadiga. Seega võiks põranda katta kareda mati plaadiga, mille alla jääb põrandaküte. Kasutada võiks ka vaipa, aga see peaks olema piisavalt raske, et ta kergesti paigast ei libiseks.  
Lastel on kombeks igale poole näpud taha panna – sikutamine, rippumine ja ronimine on neile loomuomased maailma avastamise viisid. Vannitoas on oluline, et peeglit või peegelkappi poleks võimalik seinalt alla tõmmata ning mööblikapi sahtlid ei tuleks koos kapiga seina küljest lahti, kui neisse sisse ronida. Peegel võiks olla raamimata – et ei saaks raamist kinni haarata – ja olla paigaldatud kogu seina laiuselt – see loob vannituppa avarust. Samas kõik vajalikud asjad (käterätid, paberirull, kätepesuseep) peaksid olema lapsele käeulatuses.
Privaatsus on oluline nii täiskasvanute kui ka laste puhul, aga samas pole hea, kui väikelaps saab end üksi vannituppa lukustada. Sestap võiks lukk olla kas lapse jaoks kõrgel või siis indikaatoriga.

Valgusküllane ja ergas
Üheks võtmeküsimuseks vannitoas on valgustus, eriti kui loomulikku valgust pole ja ruum on väike. Laste hambapesuks ei piisa ühest hämarast kohtvalgustist, pigem võiks kasutada erinevaid lampe või leedribasid, mis on peidetud peegli taha.
Lapsed peavad oma käega ulatuma lülitini, järelikult peaks see asuma umbes meetri kõrgusel põrandast. Lüliti võiks olla valgustatud ning võimalusel asuda vannitoast väljaspool. Vannitoas võib kaaluda ka liikumisanduriga lahendust, mis on säästlikum, eriti kui lahkudes unustad tuled põlema. Lapse käeulatuses ei tohi olla ühtegi pistikupesa. Juhul kui madalad pesad on vannitoas juba olemas, tuleb need lapsele turvaliseks muuta või päris ära peita.
Kui üldiselt on hallid ja tumedad toonid trendikad, siis lapsed tajuvad neid teistmoodi kui täiskasvanud. Lapsesõbralik vannituba on pigem hele ja ergas, parem on valida soojad kui külmad toonid. Seejuures võib kombineerida halli mõne erksama värviga, et nii lastel kui vanematel oleks vannitoas ühtviisi mõnus ja mugav. Kindlasti peaks valima ökoloogiliselt puhtad viimistlusmaterjalid, aga pöörama rõhku ka sellele, mis on viimistluse all – toimiv hüdroisolatsioon ja niiskuskindlad seina- ja põrandamaterjalid aitavad ära hoida hallitust.