Kibuvits – kas imetleda või välja tõrjuda? (1)

Kibuvits (Rosa) on kasvukujult pigem põõsas kui puu, kuigi mõned liigid võivad kasvada lausa paari meetri kõrguseks. Roosid ja ­kibuvitsad on justkui ühe mündi kaks külge: kibuvitsteks nimetatakse looduslikke liike, roosid aga kasvavad kibuvitstele poogituna-silmastatuna ja hübriidideks aretatuna aedades, kuigi võivad vahel ka metsistuda.
Kibuvitste seas vastupidavaim, aga ka problemaatilisim on kurd­lehine kibuvits (Rosa rugosa), kes toodi Eestisse 19. sajandi algul. Kartuli- või tomatilehti meenutavate lehtede poolest kutsutakse teda ka kartuliroosiks või tomatiroosiks. Teda kasutatakse senimaani uute (roosi)sortide aretuseks, samuti hübridiseerub ta teiste kibuvitsaliikidega. Sordid ja hübriidid vajavad aias kaunina püsimiseks ka hooldust, sest varred vananevad nelja-viie aastaga. Talub hästi ka noorenduslõikust, mille käigus lõigatakse kõik vanad varred 10–15 cm peale tagasi. Samas tuleb teada, et ta õitseb ainult vanadel okstel.
Kurdlehise kibuvitsa vilju kasutatakse tee, moosi, siirupi, marme­laadi ja veinide tegemiseks, samuti parfümeeriatööstuses, aroomteraapias ja meditsiinis, kuna see on rikas vitamiinide ja bioaktiivsete ühendite poolest. Viljad tuleb kindlasti koristada enne öökülmade saabumist, sest siis väheneb nende vitamiini­sisaldus.
Kurdlehine kibuvits on erakordselt vähenõudlik taim, kes on võimeline kasvama ka sellistes kohtades, kus teised taimed vastu ei pea – kuivas, soolastel liivadel või linnahaljastuses, samuti on ta hea liik liivade kinnistamiseks ja erosiooni tõkestamiseks. Viljakal mullal võib kasvada kuni kahemeetriseks, mistõttu saab temast rajada ka vabakujulisi hekke. Tema eelisteks on pikk õitseaeg ja kaunid meeldiva lõhnaga õied, mis meelitavad ligi ka arvukalt tolmeldajaid. Samuti on ta väga vastupidav enimlevinud haiguste, nagu roosi-jahukaste või -tahmlaiksuse suhtes. Lehed on kurrulised, enamasti läikivad ja nahkjad. Vajab päikesepaistelist kasvukohta.

Leviku saladus
Pärit on kurdlehine kibuvits Kaug-Idast, tema levila ulatub Ohhoota mere äärest ja Kamtšatka lõunaosast Koreani ja Jaapani ja Hiina põhjaosani. Tal on ääretu elujõud – on kindlaks tehtud, et tema seemned suudavad soolases merevees hulpides vastu pidada lausa 40 nädalat. Ja isegi kui kurdlehise kibuvitsa vili ehk tõrsik lagunebki, peavad ka üksikud seemned nädalaid veel idanemisvõimelisena vastu. Selliste omadustega ei suuda võistelda ükski teine kibuvitsaliik.
Oluliselt aitavad tema levikule kaasa linnud, kes valminud ­lihakaid maitsvaid tõrsikuid söövad. Siidisabad, rohevindid, rästad, kes asuvad lõuna poole lendama just kibuvitsamarjade küpsemise ajal, levitavad seemneid rannikualadelt kaugemale.
Ka kurdlehise kibuvitsa risoomid on äärmiselt elujõulised ja levivad emapõõsast meetrite kaugusele. Isegi kui risoom peaks purunema ja näiteks mereveega edasi kanduma, suudab isegi väike jupike uue põõsa kasvatada.

Kas piirata?
Kurdlehise kibuvitsa elujõud on ühtlasi ka tema suurim miinus, sest ta tõrjub välja kohalikud taime- ja (pisi)loomaliigid ning seega vähendab elurikkust. Näiteks tõrjub ta Eestis välja kaitsealust rand-seahernest. Kasvades moodustab ta tiheda ja läbitungimatu juurevaiba, millest ei suuda pea ükski liik naljalt läbi tungida, kusjuures võivad juured tungida kuni kahe meetri sügavusele. Samuti ei suuda teised taimed tema tiheda lehestiku all kasvada. Nii kaovad randadelt seal seni kasvanud taimed, kellest mitmed on näiteks kindlatele liblikaliikidele vajalikud munemiseks või loomaliikidele toitumiseks.
Soomes hakati kurdlehist kibuvitsa laiemalt kasutama 1990. aastatel, ent liik osutus ehmatavalt kohanemisvõimeliseks ja asus kümnete ruutmeetrite suuruste laamadena kasvades välja tõrjuma kohalikke liike. Nii otsustati tänavu juunist hakata tema levikut jõuliselt piirama. Keelatud on selle liigi müük ja sissetoomine, taimelaamad hävitatakse randadest ja parkidest, samuti peavad maaomanikud-aiapidajad kolme aasta jooksul välja juurima koduaedades kasvavad kurdlehised kibuvitsad.
Eestiski plaanitakse hakata kurdlehise kibuvitsaga võitlema, kuid mitte nii radikaalselt, kui põhjanaabrid seda teevad.

Kas kibuvitsad tuleb ka Eestis välja juurida?

Eike Vunk, Keskkonnaameti võõrliikide spetsialist:
Probleeme on kurdlehise kibuvitsaga tõesti ka meil, näiteks Mandri-Eesti kõige põhjapoolsemas tipus Pärispea poolsaarel Purekkari neemel ei pääse hästi enam isegi mere äärde. Sellegipoolest pole Eestis tema kasvatamise keelustamist ega laushävitamist plaanis. Pigem hakatakse teda tõrjuma olulise looduskaitselise väärtustega aladelt, luidetelt ja inimeste puhkerandadest, kus ta liivarannad enda alla on matnud. Riigimetsa Majandamise Keskus on seda ka juba teinud Silma looduskaitsealal. Tema keelustamine on problemaatiline, sest liiki hübriididest eristada on keeruline ja lausa igas paigas ta ka ei levi.

Lühidalt pargiroosidest

Roosikasvataja Christi Unt, Roosoja talu perenaine:
Kurdlehisest roosist aretatud hübriide on Eestis juba pikka aega au sees peetud. Mida aasta edasi, seda suuremat huvi tuntakse pargirooside vastu, sest need toovad aedadesse nii värvi kui ka lõhna, kuid ei vaja seejuures ülemäärast hoolt. Rosa rugosa on kindel valik, sest enamasti on sordid terved ja tugevad. Seejuures õitsevad korduvalt ja rikkalikult. Omalt poolt julgen kõigile soovitada. Aiast nad kuhugi metsa alla minema ei pane, paljudel sortidel juurevõsusid üldse ei tekigi, samuti ei moodustu vilju. Pealegi võiks õitsemise hoogustamiseks põõsalt vanad õiekobarad ära lõigata, see muudab viljade moodustumise võimatuks ja annab aeda rikkalikult õisi hilissügiseni.

Kuus hübriidi, mida tuntakse ka pargirooside nime all: