Vali mügrikindlad sibullilled – nii ei jää kevadine õitemöll vaid unistuseks

Kui aeda on tabanud mügride nuhtlus, siis tõenäoliselt ei tärka kevadel peenral ükski tulp ega hüatsint, mille sibulaid sai sügisel aiaäris õhinaga valitud ja pärast suure hoolega istutatud. Ka liiliate suvine värvimöll jääb vaid unistuseks.

Mügrid pesitsevad veekogude kallastel ning söövad seal kasvavaid taimi. Aiamaale meelitavad neid magusad porgandid, peedid, pastinaagid jm köögivili, lillepeenras tuhnides leiab hamba alla lihavaid juuri ja risoome. Talvel võtavad mügrid ette eelkõige noored viljapuud ning lillesibulad. Õnneks leidub ka selliseid sibullilli, mida need ebameeldivad närilised ei himusta.

Mügrile ei maitse järgmised sibullilled:

Harilik püvilill ehk keisrikroon (Fritillaria imperialis). See meetri kõrgune efektne kevadlill lõhnab mügride meelest nii vastikult, et nad hoiavad parem eemale. Istuta harilikku püvilille tulpide ja muude sibullillede lähedusse, samuti aiamaale ja isegi kasvuhoonesse, et mügrid peenraid segi ei tuhniks.

Nartsissid (Narcissus). Kogu taim on mürgine, eriti aga sibulad. Mügrid on targad – nad “teavadˮ seda ja nartsissisibulaid ei puutu. Kujunda nartsissidest ümber teiste sibullillede n-ö turvamüür.

Kevadmagunad (Sanguinaria canadensis). Õitsevad mais puhasvalgete õitega. Eriti kena on täidisõieline sort ‘Multiplex’. Mürgised on nii taime lihakas risoom kui ka maapealne osa.

Kevadadoonised (Adonis vernalis). Läikivkollased õied rõõmustavad meid varakevadel. Adoonised kuuluvad tulikaliste sugukonda, ning mügrid millegipärast tulikalisi ei armasta.

Lumekupud (Eranthis). Kuna ka lumekupp on tulikaline, võib teda muretult kasvatada mügride lahinguväljal. Talvise lumekupu kollased õied avanevad kohe pärast lume sulamist, enne lumikellukesi. Sort ‘Flore Pleno’ on täidisõieline.

Varrekas lauk (Allium stipitatum). Uhke lauk, mis võib sirguda 180 cm kõrguseks. Õisikukerade läbimõõt on u 10 cm. Õitseb juuni esimesel poolel ning tal on palju toredaid sorte. Mügrid ei himusta ka teisi lauke.

Amuuri tulivõhk (Arisaema amurensis). Mai teisel poolel avanevad vöödilise kandelehe keskel olevad õisikud, sügisel püüab pilku oranžikaspunane marjatõlvik. Kogu taim on mürgine.

Aarumid (Arum). Püüavad pilku oma purje meenutava heleda kõrglehe ja lillaka õietõlvikuga.

Valevlill (Bulbocodium). Väike lilleke (kõrgus 5–10 cm), millel on aprillis 1–3 roosat või roosakaslillat lehterjat õit.

Sügislill (Colchicum). See krookusega väga sarnane lilleke on üks mürgisemaid aiataimi, sellepärast mügrid neid näksimas ei käigi. Sügislilled õitsevad sügisel, aga üks liik – Armeenia sügislill – hoopis kevadel.

Kolmeemakane merendera (Merendera trigyna). Krookuseid meenutav lilleke puhkeb kohe pärast lume sulamist, õied on hele- kuni tumeroosad, harvem valged.

Isegi  lumi- ja märtsikellukesed, võsaülased ning kanakoolmed pole just mügri maiuspala.

Paar nippi istutamiseks, et mügridega selgus majja saada!

Aias, kus mügrid käivad pahandust tegemas, on kõige kindlam lillesibulad maha panna istutuskorvides. Kasu on nendest muidugi vaid siis, kui korv on kaetud ka pealtpoolt, muidu pääseb ülevalt sibulate kallale. Katmiseks kasuta sellise tihedusega traatvõrku, millest mügri läbi ei mahu (silma pikkus kuni 4,5 cm). Lilled kasvavad võrgust kenasti läbi. Sobib nii galvaniseeritud kui ka plastkattega metallvõrk. Samuti võib panna ümber istutuskoha maa sisse tugeva metallvõrgu. Võrkpiire peab ulatuma vähemalt 40 cm sügavuseni.

Sügisel tasub mügride arvukust vähendada ka lõksudega. Kasuta spetsiaalset mügrilõksu. Mutilõks ei sobi, sest mügri on mullamutist suurem. Mügri käikudesse pane Brody sarja siniseid mürksööda kuubikuid.

Allikas: Horticom