PELARGOON ELAB KAUA: vaata, praktilisi nippe, kuidas õieilu üle talve säilitada

Pelargoonisorte on aretatud tuhandeid ja lisaks valmis­amplitele on kaubandusvõrgus kevaditi saadaval ka lai valik beebitaimi, kellest ise suvine õieilu kujundada. Neid, kellel ­tänavu on amplis või potis kasvamas eriti ilus sort, peaks rõõmustama asjaolu, et pelargoone on võimalik edukalt ületalve hoida. Pelargoonide vastupidavust kiidab ka Tallinna ­botaanikaaia vanemaednik Jaan Mettik, kes järgnevalt näitabki, kuidas neid armastatud toataimi talvitumiseks ette valmistada.

Lase toatemperatuuriga harjuda

Esimesena tuleb tuppa viidavad taimed puhastada ja neilt kuivanud lehed eemaldada. Kui taim on olnud maaga kokkupuutes, tuleks kindlasti üle kontrollida ka istutusnõu servad ja alus, vältimaks tigude või nälkjate kaasakolimist.
Tuleb aru saada, et õuest tuppa kolimine tekitab taimele õhutemperatuuri ja õhuniiskuse suure erinevuse tõttu stressi. Ta peab tulema palju vähesema õhuniiskusega siseruumidesse, mille ­tagajärjel hakkab paratamatult lehti varisema, taim muutub kollasemaks ja võib raagu minna, isegi pärast puhastamist.

Ära vii taime pimetasse keldrisse!

Pelargoonide tagasilõikamise vajadus aga sõltub nende ­talvitamisvõimalustest. Kui on hea koht, kuhu neid talveks tõsta, võib taimele isegi õied peale jätta, sest pelargoon ei lähe talveks puhkeseisundisse. See on ka põhjus, miks pole hea mõte pelargooni pimedas keldris talvitada. Ideaalne talvekorteri temperatuur on 10–15 kraadi, kuigi ta talub ka tavalist toatemperatuuri, kippudes soojemas siiski välja venima.
Kümmekonna kraadi juures saab ta hakkama peaaegu ilma kastmata. Et taim välja ei veniks, tuleb kastmist vähendada. Tugevat tagasilõikust ei pea tegema pelargoonidele, kes lähevad aknalauale puhkama. Kevadel on vaja jälle rohkem kasta.
Keset talve ei maksa taimi tagasi lõikama hakata. Sellega võiks oodata veebruari-märtsini, kui hakkab valgeks minema – siis on noored külgharud juba tugevamad. Kui pelargooni aga täissuuruses kusagile mahutada pole võimalik, siis võib teda sügisel tagasi lõigata. Mettik rõhutab, et lõikamisele peab lähenema loominguliselt ja sügisene tagasilõikus pole kujunduslõikus. Kindlasti tuleb kõrvaldada kuivanud ja katkised oksad, soovi korral ka ristuvad ja hõõrduvad oksad. Kuna talvel on toas nagunii pimedavõitu, siis lõigata nii, et valgus pääseks ka taime keskele. Selleks võib keskelt ka lihtsalt lehti ära võtta, et rohkem valgust ligi pääseks.

Lõhnapelargoonide tagasilõikus pole suurt teistmoodi kui dekoratiivpelargoonide puhul. Kuna õitsvaid pelargoone on lihtsam kätte saada ja paljud neist on vastupidavamad, siis lõhnapelargoonidega tegeldes võib igaks juhuks kasvama panna ka mahalõigatud pistikud. Mettiku sõnul ei maksa ­istikuteks võtta väga pikki, peenikesi ja rohtseid oksi.

Tee tagasilõikus nii!

1. Lõigata tuleks sõlmekoha alt ja jätta umbes 10-sentimeetrised pistikud.

2. Enne, kui pistik mulda pista, tuleb ta aga ära puhastada, sest nii lehed kui õied on talle kurnavad. See tähendab, et eemaldada tuleks vähemalt 2/3 lehtedest ja kindlasti ka õied, kui neid on.

3. Lillepotid täita substraadiga, värskeltlõigatud pistikud lehtedeni mulda torgata ja hoida muld niiskena.

Pistikuid saab võtta ka kevadel, kasutades selleks talve jooksul väljaveninud võrseid. Pelargoon võtab hästi juured alla nii vees kui kasvusubstraadis.