Tõde või vale? 6 müüti lemmiklooma steriliseerimise kohta (6)

Mis vahe on kastreerimisel ja steriliseerimisel?
Kastreerimisel eemaldatakse isasloomal munandid ning steriliseerimisel eemaldatakse emasloomal munasarjad ja emakas. Steriliseerimine on mõneti keerulisem operatsioon kui kastreerimine, sest kõht tuleb lahti lõigata, ent kartmiseks pole põhjust. Need lõikused tehakse üldnarkoosiga - nii ei tunne loom midagi ja tal ei ole valus. Suur eelis on see, et kohe pärast narkoosi lõppu saab oma lemmiku koju viia.

MÜÜT 1: Kastreerima ei pea koduseid kasse. 
VALE! Kassi kastreerimine/steriliseerimine on kasulik nii peremehele kui ka loomale endale. Kastreerimise järel lõpetab kass territooriumi märgistamise, tänu millele kaob kodust ebameeldiv lõhn. Kassil kaob vajadus otsida emakassi ja paarituda, niisiis ei jookse lemmikloom kodunt ära ega ole agressiivne. Tänu sellele väheneb ka traumaoht. Steriliseeritud emakass on rahulikum – ta ei tunne paaritumisvajadust ja ei saa järglasi.

MÜÜT 2: Lemmiku peaks kastreerima võimalikult varakult.
TÕDE! Kui pole plaanis hakata loomaaretusega tegelema, soovitatakse lõikus ära teha juba noorel loomal. Emane kass saab suguküpseks 5–6 kuu vanuselt, isane veidi hiljem. Emast kassi on soovitatav steriliseerida ja isast kastreerida veel enne suguküpsuse saavutamist, s.o alates 6. nädalast ja hiljem. Kuigi optimaalne aeg selleks tegevuseks on pigem noor iga, võib seda protseduuri teha igal ajal. Koeri lõigatakse siis, kui nad on täiskasvanuks saanud, üldjuhul peale esimest jooksuaega. Tavaliselt tehakse protseduur 6-9 kuu vanusele koerale, kuid iga koera puhul on see individuaalne. Looma steriliseerimist/kastreerimist mõjutavad erinevad asjaolud.

MÜÜT 3: Vana looma kohitsemisest pole kasu.
VALE! Kui loom kastreeritakse hilisemas eas, kaob sugutung ning loom muutub rahulikumaks, kiindunumaks ja sõbralikumaks. Kui loom kastreeritakse enne suguküpsuse saabumist, ei muutu tema käitumine täielikult. Ta jääb sama kiindunuks ja mänguliseks nagu oli.

MÜÜT 4: Lemmik läheb paksuks.
VALE! Paljud kassiomanikud puutuvad kokku probleemiga, et pärast lõikust läheb lemmikloom paksuks. Teatavasti ei otsi loomad pärast operatsioonile järgnevat sugutungi kaotust enam paarilist ega võitle ka oma territooriumi pärast, mistõttu muutuvad nad rahulikumaks ja paraneb ka nende isu. Kui isu tõuseb, sööb kass rohkem ja peremees toidab heldemalt. Siin peitubki peamine põhjus, miks kassid pärast steriliseerimist/kastreerimist paksuks lähevad. Kui kass sööb rohkem, on väga tähtis seada toiduhulga norm, et oma lemmiklooma üle ei söödaks. Seda kõike on võimalik täielikult vältida, kontrollides toidu kogust või valides spetsiaalselt steriliseeritud/kastreeritud loomadele ettenähtud toitu. On olemas täisväärtuslikud konserveeritud toidud, konservid või kuivtoidud erinevas vanuses loomadele, mis on mõeldud steriliseeritud isenditele ja mis sobivad ka neile, kel on lihtsalt kalduvus kaalus juurde võtta.

MÜÜT 5: Lemmikut võib tabada identiteedikriis.
VALE! Tegelikult mängivad isiksuse kujundamisel hormoonidest suuremat rolli geenid ja keskkond. See toiming ei muuda lemmiklooma põhilist isiksust. Ka on arusaam, et parem oleks lasta kõigepealt üks pesakond ilmale tuua, paraku vale ja alusetu, sellel puuduvad meditsiinilised tõendid. Nimelt on kogu see protsess lemmiku jaoks nii vaimselt kui füüsiliselt kurnav ning see pole selle toimingu jaoks vähimalgi määral oluline.

MÜÜT 6: Kastreerimine vähendab vähki haigestumise riski.
TÕDE! Kastreeritud ja steriliseeritud kassid elavad kauem ja on tervemad. Operatsioon vähendab haigestumisriski erinavatesse haigustesse, mida kastreerimata loomad sageli põevad (näiteks emaka-, eesnäärme-, munasarja-, munandipõletik ja -vähk jm). Seega on tähtis mõista, et kastreerimine ja steriliseerimine parandavad lemmiklooma elukvaliteeti.