Foto: pixabay.com
Nipid
20. november 2019, 06:11

15 uskumust, mis ei lase ületada kuristikku plaanija ja tegija vahel

Meie sees elavad korraga kaks inimest: plaanija ja tegija. On omamoodi isegi kummaline, kuidas need kaks tegelast omavahel sageli üldse läbi ei saa. Uusaastalubaduste andmise õhinas tasub nende suhte üle põhjalikult järele mõelda, sest püsiv muutus vajab pidevat panustamist, mitte ühekorralubadust.

Plaanimise ja tegemise vahel on kuristik. Kui mitu korda oled sa endale lubanud, et nüüd hakkad kolm korda nädalas trennis käima või seekord hakkad projektiga peale varakult enne tähtaega või enam sa ei vihasta. Ja kui mitu korda on plaanist ka asja saanud?

Kui su vastus on palju või suurem osa või muud sarnast, siis on põhjust muretseda, sest sa ei ole nagu enamik meist, inimestest.

See lihtsalt kipub olema nii, et plaanijal meie sees on ülimalt head kavatsused. Ta ärkab hommikul, käib duši all, riietub, sööb, joob hommikukohvi – ja teeb sel ajal super hea päevaplaani. Ta on täis teotahet ning isu kõik plaanitu ära teha.

Siis, mõni aeg hiljem, ärkab aga tegija, kes peab plaani reaalselt ellu viima, tulles samal ajal toime ootamatute kohtumiste ja telefonikõnedega, vastupandamatute ahvatlustega, üllatusi – nii positiivseid kui ka negatiivseid – täis ootamatute sündmustega. Need kaks, plaanija ja tegija, asuvad üksteisest sageli sama kaugel nagu Kuu ja Päike – plaan on hea, ja tulemus … nagu alati.

Muuseas me oleme lausa geeniused tegemaks kõik selleks, et tulemus oleks nagu alati ehk läbikukkumine. Me oleme erakordselt loovad oma uskumustes, mille tagajärjel plaanitav muutus käitumises ebaõnnestub. Plaanime küll kaalu vähendada, trennis käia, mitte vihastada, tagasisidet anda, hommikul varem ärgata ja mida kõike veel. Ja siis tabab meid üks tüüpilisi uskumusi, mille tagajärjel oleme nullpunktis tagasi. Tegelikult isegi mitte nullpunktis, vaid miinuses, sest meie enesekindlus ja -usk on saanud järjekordse laksu.

Raimo Ülavere Foto: Ilmar Saabas / Ekspress Meedia

All on välja toodud 15 tüüpilist uskumust, mis takistavad päriselt enda käitumist muuta – toetudes maailma juhtide coach'i nr 1 Marshall Goldsmithi üliheale raamatule „Triggers“. Loe ja mõtle – kas tuleb tuttav ette?

1. Kui ma aru saan, siis ka teen.

Tegelikkuses on arusaamise ja tegemise vahel suur-suur kuristik. See, et inimesed saavad millestki aru, on veel väga kaugel sellest, et nad ka midagi tegema hakkavad.

2. Mul on tugev tahtejõud ja ma ei anna ahvatlustele järele.

Tahtejõu mõju ja kestus on väga ülehinnatud. Meile meeldib lugeda ja kuulda lugusid inimestest, kes tänu tahtejõule on alistanud iseenda ja maailma. Päriselus on keskkonna mõju aga sedavõrd suur, et ainult tahtejõuga kaugele ei jõua.

3. Täna on eriline päev.

Seda sisendame endale siis, kui on ahvatlus plaanist kõrvale kalduda. Mitte minna trenni, sest vihma sajab. Mitte võtta ette rasket vestlust, sest on reede õhtupoolik. Lubada endale suur koogitükk – sest ometi ju ema küpsetas selle.

4. Vähemalt olen parem kui…

Seda kinnitame endale siis, kui oleme lati alt läbi jooksnud. No täisrehkendust ei teinud, aga tegin pool. Mõni ei teinud niigi palju, eks ole? Ja samal hetkel tõmbame poolde vardasse ka oma motivatsioonilipu.

5. Ma ei vaja muutuseks abi ega süsteemi.

Üks kummalisemaid uskumusi enda käitumise muutuse juures on meie põlgus süsteemse treenimise vastu. Muutuse puhul räägitakse palju hoiakutest, uskumustest, vahel ka veidi esoteerikasse kalduvalt sisemisest jõust. Ja kuidagi jääb kahe silma vahele lihtne tõsiasi – muutus käitumises eeldab harjutussüsteemi. Eeldab struktuuri: regulaarset tegevuste nimekirja ülevaatust, regulaarset kalendrisse panekut, regulaarset follow-up’i ehk järeltegevust. Millegipärast aga tundub meile, et oleme tugevamad, paremad ja – no võib-olla kellelgi teisel on seda süsteemi vaja, mulle piisab, kui teen ära otsuse.

6. Ma ei väsi ja mu entusiasm ei hääbu.

Me keeldume tunnistamast väsimuse jõudu. Hommikul plaanime teha pika ja tõhusa tööpäeva ja me usume, et oleme päev läbi täis energiat ja teotahet. See on enesepettus – igaüks väsib. Ent enesekontroll, nagu tahtejõudki, on piiratud ressurss, väsimusega see kahaneb.

7. Mul on aega.

Meil on ajaga seoses kaks uskumust, mis mõlemad panevad muutusele korraliku miini alla. Esiteks: järjekindlalt alahindame seda, kui palju mingi tegevus aega võtab; teiseks: me usume, et aega on lõputult, seega küllap me lõpuks ikka need muutuse asjad joonde saame. Järgneb edasilükkamine.

8. Mind ei saa segada ja ootamatuid asju ei juhtu.

See on kummaline, kuidas me plaane tehes ei arvesta ootamatustega. Sest need on ju ootamatused. Me teeme plaane, nagu elaksime täiuslikus maailmas, kus kõik asjad lähevad just sel moel, nagu me ette kirjutame. Kriisid ongi seepärast kriisid, et nad on ootamatud. Kuigi me ei suuda ennustada, millised täpselt on tulevased segajad ja kriisid, on siiski üsna tõenäoline, et ühel või teisel kujul neid ette tuleb.

9. Muutuse põhjustab erakordne sündmus.

Meil on millegipärast ootus, võib vist öelda ka unelm, et muutusi käitumises põhjustavad vaid äkiline valgustatus või muu taoline sündmus. Ehkki tuleb ette ka sedasorti juhtumeid, siis pigem tasub nende pikaajalises mõjus olla skeptiline. Muutus tugineb siis pigem impulsile kui teadlikule plaanile.

10. Minu muutus on püsiv ja ma ei pea enam muretsema.

Ma olen õnnelik siis, kui ... On illusioon, et õnn ja rahulolu on midagi püsivat, et see on mingi lõplik eesmärk ja koht – kui sinna kohale jõuad, on kõik hästi ja võib lõpetada pingutamise. Ent selleks, et püsida heas vormis, tuleb tegelda, harjutada, pingutada.

11. Vanade probleemide lahendamine ei too kaasa uusi probleeme.

Toob küll. Ühe teema lahendamine tähendab tavaliselt uue teema tulekut. Kui oled lõpuks jõudnud unistuste töökohta, siis selgub, et su ette on kerkinud terve hulk uusi väljakutseid. Hea näide on lotovõitja – uuring ütleb, et kaks aastat pärast jackpot’i ei ole nad sugugi palju õnnelikumad kui enne lotovõitu. Lotovõit võimaldas neil küll hakkama saada mõne probleemiga, ent on kaasa toonud uusi probleeme – näiteks palju sugulasi-sõpru, kes kõik oma õigustatud osa noolivad. Odav elamine koos heade sõpradega asendus luksusliku maja ja eluga sõpradeta.

12. Minu pingutused saavad õiglaselt tasutud.

Pingutan ja harjutan – siis saan õiglaselt tasutud. Päriselu paraku ei tea õiglusest suurt midagi, sageli mõnel lihtsalt veab ja mõnel mitte. Kui muutust hoiab ülal uskumus õiglasest tasust, siis on pettumus kiire tulema. Nagu ka motivatsiooni langus.

13. Keegi ei pööra mulle tähelepanu.

Me usume, et kui mõnikord lasemegi rihma natuke lõdvemaks, siis keegi ei märka seda. Kehtib aga paradoks: ehkki meie aeglane positiivne muutus võib tõepoolest jääda paljudele, vähemasti algul tähelepanuta, siis meie tagasilangemine endistele rööbastele ei jää kellelegi märkamatuks.

14. Kui muutun, siis ei ole ma enam mina ise.

See lähtub uskumusest, et inimestena oleme lihtsalt sellised, nagu oleme, meie olemus on ette määratud. Ja me ei saa ka oma käitumist muuta. Sest – no ma ei saa teda kiita, see poleks üldse minu moodi. Tõsi see on. Kui inimene usub, et ta ei saa muutuda, siis ta ka ei saa muutuda.

15. Ma oskan ennast ja oma edusamme ise hinnata.

Ehkki osaliselt vastab see uuringute järgi tõele, siis päris adekvaatseks enesehindajaks me ennast kahjuks nimetada ei saa. Tavaliselt me ülehindamine enda juures positiivset ja alahindame seda, milline on meie käitumise osa negatiivse tulemuse korral. Lühidalt – et saada adekvaatset hinnangut enda käitumisele, vajame väljastpoolt tulevat pilku.