Inimesed

BLOGI | Maitse üle ei vaielda 

Margit Kuus, Kodukiri, 4. november 2019, 10:27
Linnud aias.Foto: Pixabay.com

Esimesel koolinädalal vaatasime kõige muu põneva hulgas ka õppevideot sellest, kuidas oma stiili ära tunda. Et lihtne nagu lapsemäng? Et muudkui vaatad enda ümber tähelepanelikult ringi, märkad seda, mis sind kõnetab, ja oledki ennast ära tundnud?

Et kõik see, mis kogu meid ümbritsevas, nii analoogses kui digitaalses virvarris tähelepanu haarab ja silma jääb, see ongi sinu stiiliga kooskõlas, selles on midagi sinulikku? Kipun arvama, et selleks, et niisugune “lapsemäng” toimiks, ongi vaja laenata silmi oma sisemiselt lapselt, sellelt teadmiste ja kogemusteta tegelaselt, ning kõik meie elumustrid, keskkond, propaganda ja muud mõjutajad kuidagimoodi välja lülitada. Läheneda maailmale puhtalt esimese meeldib–ei meeldi emotsiooni pealt.

Mind näiteks tohutult kõnetavad pügatud hekid ja erikujulised pügatud igihaljad okaspuud; Versailles’ lossi geomeetriline aed kõigi oma sümmeetriliste alleede, uhkete purskkaevude ja lopsakate skulptuuridega. Või siis suvelilleamplid – Pidula kalakasvatuse pilkupüüdvad ­mitmemeetrised betuunia­sambad võtsid mu sel suvel sõna otseses mõttes sõnatuks –, aga see ei tähenda, et ma neid oma aeda ihkaks. Mind kõnetab nende hooldajate töökus, tublidus ja sihikindlus, järjepidevus, loovus jne. Aga eluilmaski ei istutaks ma oma aeda pukspuuhekki ega isegi mitte ühtegi pügamist mitte vajavat Brabanti-elupuu hekki. Ega raja ma ka ühtegi purskkaevu ega luba isegi mitte kõige pisemat aiapäkapikku või savist siilipoissi sinna suplema. Sest see pole lihtsalt üldse minu stiil.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee