Lugu ilmus ajakirjas Kodukiri novembris 2019
Põnev linnaaed: Vilniuses püüab pilke Mo kunstimuuseumi haljastus
Hoolimata vaid aastapikkusest lahtiolekuajast on hoone juba arvukalt äramärkimist pälvinud ja kohalike seas omaks võetud. Tegemist on legendaarse kino Lietuva asemele rajatud eraalgatusliku muuseumiga, kus on eksponeeritud enam kui 5000 kaasaegset maali- ja graafikateost, skulptuure ja arvukalt fotosid. Kompaktse, ent avastama kutsuva välimuse ning põnevate terrasside ja trepistikega muuseumihoone on projekteerinud maailmakuulus arhitekt Daniel Libeskind, kes nägi seda keskaegse linnasüdame ja 19.sajandi tänavavõrgu ühendajana.
Ent aiasõbra jaoks on hämmastavalt mitmekesine elamusruum just hoonet ümbritsev pargiosa. Tõsi, see ei raba küll oma suurusega, ent 600 ruutmeetrile on taimestus paigutatud nii osavalt, et ruum näib tegelikult suuremana. Seda põhjusel, et visuaalselt on kaasatud ka kvartali sisemuses juba olemas olnud põnev kõrghaljastatud väliruum. Kujunduse läbivaks ideeks on edelast kirdesse suunduvad diagonaalid, mis sümboliseerivad ühendusteed vana ja uue linna vahel.
Hoonet ümbritsev aiaosa on tinglikult jaotunud kolmeks: skulptuuriaed maja põhjakaares ja lõunaküljel ning töötajatele mõeldud parkla. Kuna viimane on avalikkusele läbipääsuks suletud, ei teki praegu ka visuaalset ühendusteed skulptuuriaedade vahel, need kipuvad jääma veidi eraldatuks. Samas – omaette maailmadena on nad avastamisväärsed, sest näiteks lõunaküljel, kui mäest üles minna, jätkub monumentaalkunsti ekspositsioon ka pisut vähem hooldatud võtmes.
Hoone lähedal on haljastus diskreetselt minimalistlik, lastes domineerida skulptuuridel. See oli ka üks kunstnike ja arhitektide poolt maastikukujundaja Rasa Laurinavičienėle seatud tingimustest. Laurinavičienė on teinud koostööd kuulsa Piet Oudolfiga ning temalt palju õppinud. Et puud suureks kasvades ei hakkaks varjutama hoone olemusele viitavaid maamärke, on hoone poole suunduvale kallakule istutatud mitmetüvelisi himaalaja kaski, preeria-pillaheina laamades tabab silm pehme karusõra lehti.
Peasissepääsu lähedal oleva aiaosa kujundamisel oli suurim väljakutse selle asetus ilmakaarte suhtes – pole just lihtne rajada põhjapoolsele küljele haljastust, mis pakuks silmailu igal aastaajal. Mälestusena endisaegsest kinohoonest, mille lammutamine viitas justkui kapitalismi toorele pealetungile ja kutsus esialgu esile kultuuriinimeste vastupanu (algul taheti siia rajada hoopis büroohoone), on maastikusse paigutatud hoonel tähed „Lietuva“. Nii on loodud side minevikuga ja antud paigale ühtlasi uus tähendus. Siia, hommikupäikesele avatud sooja kasvukohta on valitud meilgi üsna külmakindlaks osutunud tähtmagnooliad ’Royal Star’, lisaks epimeediumid, väike igihali.
Põnevamaks ja keerukamaks läheb muuseumi kõrval olevatel istutusaladel. Siia valis Rasa suurelehise brunnera hõbedakirju lehega sordi ’Sea Heart’, siinsamas kasvavad kirjulehise kopsurohu lopsakad puhmikud, mis kevadel lummavad ereda taevasinise õievärviga. Maikuus võtavad õitsemise üle tähtputked ’White Giant’, kitseenelad ’Horatio’ ja suve teisel poolel alustab hübriidülane ’Honorine Jobert’, kes koos haralise astriga õitseb väsimatult külmadeni. Kuna tegemist on looduslähedase istutusega, siis täidavad äraõitsenud õisikudki valge seina taustal oma tähtsat rolli. Rohttaimede vahele on istutatud jaapani kontpuud, kes pole küll ka Leedus külmakindlad, kuid selles kaitstud kasvukohas peaksid siiski hakkama saama.
Kõrrelised heintaimed võistlevad siin täiesti omas liigas. Kui üldjuhul kasutatakse neid looduslähedastes istutusskeemides teiste taimede vahel, siis Mo juures on nad koondatud eraldi plokkidena geomeetrilistesse taimealadesse. Kohtame ainurooga, hariliku sinihelmika sorti ’Heidebraut’ ja preeria-pillaheina. See kombinatsioon on efektne just sügisel, mil silm püüab kõrreliste õiepähikutes kinni juulis õitsenud turkmeenia laugu suured õisikupallid.
Peale sügise on teiseks Mo aia kõrghooajaks kindlasti kevad, mil kirgas õitemeri jalutaja talvemasendusest välja ravib – siia on istutatud 18 000 sibullille! Nende seast ei tasu otsida uhkeid ja uusimaid toretsevaid tulbisorte, vaid pigem looduslikke ja botaanilisi tulpe ning väikeste õitega nartsisse, samuti erinevaid lauke, ent õiterohkus on kindlasti väga mõjus.
Tulemus on nii õnnestunud, et siia tuleb inimesi igas eas – pildistajaid, noori emasid lapsevankritega, niisama puhkajaid, on ka neid, kes alles möödudes kohta märkavad ja sisse põikavad. Istumiskohti on siin palju – kõrvalhoone inetu tumma seina äärde on loodud tõstetud taimeala ja piki selle perimeetrit kulgev puidust pink on just sobiv koht päikesekiirte püüdmiseks. Taimede äärde paigutatud diskreetne moodne välimööbel on mugav ja kutsub peatuma-suhtlema. Lisaks haljastusele on õnnestunud ka avangardistlike skulptuuride valik, milledest mõned lausa kutsuvad lapsi turnima. Kõige südantsoojendavamad on aga kivist figuraalskulptuurid Leedu vanema põlvkonna skulptorilt Ksenija Jaroševaitėlt, kelle käekiri mõjub tuttavlikult ja meenutab mingil seletamatul moel meie kunagist kodust ARSi kunstitoodangut.
Mo aed on hea näide, kuidas hoone, haljastus ja monumentaalkunst üksteist toetavad ning selle tulemusel tekib harmooniline tervik. Tasub minna ja ise seda kogeda.
Kommentaarid (0)