Ajalugu Eesti aias ehk Au sees on taas vanad sordid

Puhta kodumaise toidu kasvatamine on üha populaarsem meiegi aednike hulgas. Aiandusfoorumitest leiab järjest küsimusi: „Kust saada seda vana head suurt tikrit, mis mul vanaema aias kasvas?“ või „Kas keegi veel mäletab, mis oli selle suure hea tomati nimi, mida vanasti kasvatati, ja kust saada seemet?“ Paraku peame tõdema, et vanad, põlvest põlve kasvatatud sordid kipuvad meie aedadest kaduma ja vaidlusi tekitab seegi, millised nad välja nägid. Ühes ollakse aga üksmeelel – need maitsesid hulga paremini kui tänapäevased.
Kuigi esmapilgul võib ju väita, et tegemist on pelga nostalgiaga, ei pruugi see nii olla. Nimelt on tänapäevane sordiaretus paljuski orienteeritud teatud omaduste parandamisele. Nii näiteks ei esine poodides müüdavatel tomatitel tõepoolest ehk nii palju taimehaigusi ja nad peavad transportimisel paremini vastu, ent aretuse käigus on kaduma läinud geenid, mis tomatile lõhna ja maitse andsid.

Ent just maitsed ja lõhnad moodustavad meie elust ülimalt olulise osa. Selle nn söödava mälu tähtsust rõhutab ka Eesti Vabaõhumuuseumi püsinäituse kuraator Anneli Banner, kes on ise kogunud pärandsorte üle Eesti talust talusse käies. „Sa mäletad mõnd maitset oma lapsepõlvest, mida tahad uuesti kogeda. Need vanad taimed oma maitsete, lõhnade ja värvidega aitavad hoida sidet möödunud aegadega ja eelkäijatega, aitavad mäletada.“
Banner kirjeldab, kuidas tänavu sügisel Saaremaal pärimustaimede seemneid otsimas käies leiti pere, kes on ühte kaalikasorti kasvatanud juba rohkem kui sada aastat ja just põhjendusega, et see on kõige maitsevam kaalikas.
Aga vanu sorte hoitakse alles ka missioonitundest. Eestis on üheks pärimussortide koondajaks ja kogujaks saanud MTÜ Maadjas, mille veerandsada liiget teemaga entusiastlikult tegelevad. Ilmselt on Eesti eri nurkades veel küllaga ka neid, kes vanaemade- või vanavanaemade-aegseid taimi kasvatavad, pidamata seda millekski eriliseks. Seetõttu on oluline kasvatada teadlikkust ajalooliste sortide edasikandmise tähtsusest.

Toit on kultuur
UNESCO määratluse kohaselt on toit, järelikult ka toiduks kasutatavad taimed kultuuripärandi osa. Anneli Banner peab üheks parimaks näiteks toidust kui kultuurist Peipsi sibulat. „Vene vanausuliste kogu elu on ju aastasadu keerelnud sibulakasvatuse ümber ja kui see neilt ära võtta, siis mis alles jääb?“ küsib ta.
Kuigi see võib tunduda uskumatuna, on kogu lokkavas sordirikkuses meie toidulaud siiski üha vaesemaks jäänud. Anu Kannike Eesti Rahva Muuseumist nendib, et viimase saja aasta jooksul on hävinud 75% taimede mitmekesisusest. Seoses sellega on ka toiduks kasvata­tavate taimede arv kahanenud umbes sajani, ent varem on see olnud hulga mitmekesisem. „Märkimisväärse panuse sellesse mitmekesisusse andsid baltisakslased, sest näiteks marjakultuuridest tunti siinmail varem ainult punast ja musta sõstart,“ sõnab ta.

Ellujäämise küsimus
Probleemiks on vanade sortide edasikestmine, sest aianditele ja puukoolidele on nõuded üha karmimaks muutunud ning registreerimata sorte müüa ei tohi. Kui seadusetähte punktuaalselt järgida, ei tohiks tegeleda isegi rohevahetusega ega naabrinaisele oma taimelt kogutud seemneid edasi anda. Pärandtaimede tuleviku seisukohast aga tagab just nende võimalikult lai levik nende edasikestmise. Anneli Banneri hinnangul on pisut lihtsam püsitaimedega, ent kaduma kipuvad just ühe- ja kaheaastased. Kui ­ veel mõnikümmend aastat tagasi nõu­kogude ajal oli oma taimedelt seemnete iga­aastane kogumine tavaline, siis nüüd tegelevad sellega veel vaid üksikud entusiastid. Suurem enamus lepib sellega, mis on poest saada.

Edasikestmise küsimus
Pärandsortide alalhoidmine on kõigele lisaks vajalik ka toidujulgeoleku seisu­kohast. Veel sadakond aastat tagasi oskasid kõik aiataimede kasvatajad võtta taimedelt seemneid, nüüd aga, kui seemneid poodides vabalt saada, kipub see oskus kaduma. Probleemiks on ka uued hübriidsordid, mida sel moel enam paljundada ei saagi. Ameerikas on näiteks lõviosa teraviljast ja maisist juba sertifitseeritud seeme, mida põllumees ise paljundada ei tohi, vaid igal aastal tuleb tootjalt osta uus seeme. Vastasel korral riskib ta hiigeltrahvidega. Kui aga seemnete saamine koondub väikese kildkonna kätte, tähendab see toidumonopoli teket. Seega pole ajalooliste taimede kasvatamine ja paljundamine pelk harrastus, vaid lausa hädavajalik meie edasikestmise seisukohast.

Kellele kuulub?
Eestlased on siin maakillukesel elanud aastatuhandeid. Tänu entusiastide väsimatutele pingutustele oleme lõpuks suutnud ametlikult tõestada, et meil on põlisloomad, nagu maatõugu lammas või eesti hobune. Need liigid on kohanenud siinsete oludega ja jõudnud ametliku tunnustuseni.
Rahvaselektsioonisortidel-toidutaimedel aga on sinna väga pikk tee. Tuhandetes Eesti aedades kasvab vanu marja- ja viljapuid, mille sordinime kas ei mäletata või ei osata enam määratagi, sest puuduvad andmed nende ­päritolu kohta. Registreerimata sorte aga müüa ei tohi, rääkimata paljundamisest. Tekib kohe küsimus, kellel on õigus ajalooline sort oma nimele registreerida ja kas keegi üldse suudaks registreerida neid sadu erinevaid ajaproovi läbi teinud kohalikke sorte? Lisaks eeldab registreerimine aastatepikkusi katseid, ressursse ja bürokraatiakadalipu läbimist. Kas ei oleks mõistlikum siiski piiramise (ja piinamise) asemel soodustada seda, et meile ainuomane taime­sortiment säiliks ka tulevastele põlvedele ja veel enam – tõuseks kasvatajate seas ausse? Meil on olemas toidu kvaliteedimärgid, mis viitavad pikkadele tootmistraditsioonidele, tooraine puhtusele jm. Miks mitte luua tähis, mis sümboliseeriks meie põliseid toidutaimi ja toetaks esivanemate pärandi jätkamist?