Kodukiri avas taas rubriigi „Roheline elu“

See on maitse ja temperamendi küsimus, kuidas keskkonnateema üleskerkimise viis viimasel ajal kellelegi mõjub. Aga seda laineharja tasub omal moel ära kasutada. Kuulume me ju oma keskkonnakäitumiselt juba Põhjala kultuuriruumi, seda tunneb kasvõi Lätis käies, kus prüginutsakuga käsi justkui automaatselt sorteeritavate pakendite kasti otsib – mida seal avalikus ruumis enamasti ei leia. Kuigi maailma päästavad rohkem teaduslikud lahendused ja see, kui mõnes riigis suudetaks jõgede seisukorda parandada ja teises tohutut tarbimist piirata, on ka see õige, kui üksikisik smuutit kõrreta joob. Muide, viimati mainitud komme nõuab kohvikus pisut harjumist.

Marie Kondo koristusmeetodi laadselt saab läbi võtta ka oma jalajälje. Kuigi kodus on mul kütteks saepurupelletid ning ma kasutan ühistransporti või käin jala, ostan palju n-ö järelturult, haruharva viskan toitu ära, pakendeid sorteerin kretiinse põhjalikkusega – ikkagi hakkab mu tarbimisjälg kasvama kohe, kui astun rännubussi. Plastist karbis võileib kioskist, snäkiks eraldi ümbristesse pakitud juustupulgad jne. Ja ka soodsa hinnaga teiseringipoest tuleb vahel meeleoluoste, mida ma tegelikult ju ei vaja (viin need küll tagasi samasse poodi, et nad seal uue ostja leiaks). Ka see pole loodushoid. Usun, et paljudel on kuskil lahtris arenguruumi.

November on tasane, tubane ja hämar kuu. Kui mardi- ja kadrikommid ostetud, siis need pühad, mispuhul tavalisest rohkem tarbimata ei pääse, on alles kuu aja pärast. Seega pole liiast, kui enne jõulukuud oma käitumisviiside üle üks revisjon korraldada.

PS. Meie avasime Kodukirjas taas rubriigi „Roheline elu“, kus seekord on persooniks kunstnik Ave Nahkur.
Head novembrikuud!