Pajuvärava lood: vahel on lemmiklooma kaotus hullem kui tuttava inimese oma... (21)

Rotu on Uma ja Raju elu jooksul juba kolmas lemmikloom-rott, kelle oleme tänus ja kurbuses, aga ka rõõmus ja rahus manalasse saatnud. Roti kohta elas ta märkimisväärselt kaua: peaaegu kolm aastat. Isegi lapsed teavad, et rott ei ela kaua ja kui ta endale lemmikuks võtta, siis üsna kindlasti tuleb temast kahe-kolme, õnnelikul juhul nelja aasta pärast lahti lasta. Isegi kui seda ette tead, on minek muidugi kurb. Ja peabki olema.

Nutta on okei
Uma nuttis, mina nutsin, kuigi naeratasin lastele läbi pisarate. Raju tundis kohmetust: pisarad olid silmis, aga vaprasti pigistas ta huuled kokku ja niheles, et juba minema saaks. Ebamugavus kurbusest ning ema ja õe pisarate nägemine tekitab üsna loomulikult tunde, et tahaks eemale. Ütlesin küll, et on väga mõistlik nutta, kui selleks on tunne, sest tunded tahavad inimese seest välja saada, mitte sisse jääda. Nii on neile lihtsam otsa vaadata, et siis omaks võtta ja lõpuks minna lasta.

Lemmikloomasaadet tehes, aga ka siin Pajuvärava hoovil külalisi vastu võttes olen tihti rääkinud inimestega, kes on kunagi lapsepõlves või hiljuti matnud mõne oma neljajalgse kaaslase. Suurtel ja tugevatel meestel ning naistel lähevad silmad vett täis, pilk pööratakse kaugusesse ja nenditakse, et vahel on lemmiku kaotus hullem kui mõne tuttava inimese oma. Hiljuti rääkisin ühe meesterahvaga, kes pakub kodu varjupaigast võetud 13aastasele koerakesele. Ta ütles poolküsides, et ei tea, kuidas ta siis üldse toime tuleb, kui loomake
taevasse läheb, silmad läikvel. Arvasin, et kõige parem on olla tänulik. Kõikide nende ühiste hetkede eest, kõige eest, mida loom on koosoldud aja jooksul talle õpetanud ja näidanud. Kes need väikesed sõbrad ikka muud on kui teenäitajad ja kaaslased, teadagi, lühemaks ajaks, kui meie ise siin maamunal toimetame.

Kaotus on alati raske
Lemmiklooma kaotus on sama, mis kaotada lähedane. Kui ta on perre võetud, armastatud, saab temast täieõiguslik pereliige, kelle eest hoolitsetakse nii hästi, kui osatakse. Tema kaotus ongi raske ja läbi tuleb teha täpselt samasugune leinaprotsess nagu inimese puhul. Vahel peab lausa võtma vastutuse ja ise hea peremehena looma eest otsustama, et nüüd on tal aeg minna. Seegi on meeletult raske. Kas see minnalaskmine pole jälle üks õppetund, mida need loomakesed oma headuse, krutskite, armsuse ja pahandustega meile siia lõpuks õpetama on tulnud? Arvan, et on.

Kas pärast on pime või valge?
Nüüd, paar päeva tagasi, kui lapsed enda kaissu tuttu võtsin, tahtis Raju minuga surmast rääkida. Kas Rotu pärast või seetõttu, et maal loomi pidades on surm tegelikult tavaline. Raju ütles, et ta on palju mõelnud selle üle, mis tunne on surra. Kas see on valus? Kas see on hirmus? Mis tuleb pärast? Tema suurim hirm oli, et järsku on pärast surma pime. Võtsin lapsed kõvasti kaissu ja ütlesin, et pärast surma võib hoopis olla valge ja hele ning kõik valu, mured ja
vaev on kadunud. Ja et järsku meie ja kõik meie lemmikud saame siis hoopis
hingedena kokku või sünnime uuesti mõne muu keha ja kuju sisse. Mine tea.
Hingedekuul pane kindlasti mõni küünlake põlema ka neljajalgsetele, kes on erineval eluhetkel sulle teejuhiks olnud. Nii on õige.

Mina olen Heidi, 35 aastat vana, kahe lapse ema. Mul on tütar Uma Säsil (9) ja poeg Hendrik Raju (6). Nad on mu suurim varandus. Lisaks pean Saaremaal,
keset madalat, mudast, kuid maailma kõige armsamat metsatukka sadakonna linnu-loomaga Pajuvärava talu.