Vanade eestlaste jaoks olid jõulud oodatuim tähtpäev.Foto: Kristjan Sulõnd
Jõulud
12. detsember 2019, 19:09

Vanad eestlased ootasid jõule rohkem kui miskit muud (7)

Kas teadsid, et vanarahva uskumuste kohaselt avanesid jõuluajal pimeduse laskudes taeva- ja põrguväravad? Või, et majavaimule pidi kodu hoidmise eest esimesena jõuluõlut pakkuma? Eesti Vabaõhumuuseumi Paljurahvuselise Eesti keskuse juht Einike Sooväli räägib vanade eestlaste kommetest ning uskumustest.

Lapsed teavad, et peavad tublid olema, kui soovivad päkapikult ja jõuluvanalt kinke. Raadiost kõlavad jõululikud reklaamid ning poplaulud. Kui mõelda aga vanarahva jõuludele, siis mis kombed ja uskumused neil olid?

Vanade eestlaste jaoks olid jõulud oodatuim tähtpäev. Kui praegu algavad ettevalmistused juba novembris kinkide ostmise ning tänavate ja kodu kaunistamisega, siis vanarahvas hakkas jõuludeks ettevalmistusi tegema 21. detsembril, ehk Toomapäeval. Siis tehti kodus suurpuhastus – isegi kerisekivid ja seinad küüriti puhtaks. Kogu mustus korjati kokku ja sellest tehti nukk, ehk Tahma-Toomas, mis viidi naabrite uste taha. Kelle ukse taha Tahma-Toomas uue aasta hommikul jäi, selle kodu oli terve aasta must, perekond laisk ja lohakas.

Vanade eestlaste jaoks olid jõulud oodatuim tähtpäev. Foto: Kristjan Sulõnd

Toomapäeval hakati ka vorsti toppima, leiba küpsetama ning pandi käima jõuluõlu. 

Perenaine küpsetas põrsakujulise leivapätsi ehk jõuluorika. See pidi kogu jõuluaja laua peal olema ja karjalaskepäeval anti igale koduloomale sealt tükike, et tagada hea karja- ja viljakasv. Jõulude ajal käis peremees ka põldudel ning soovis maale tulevaks aastaks rammu.

Missugused vanarahva kombed on siiani olemas?

Kuidas kuskil, näiteks minu lapse koolis räägitakse Tahma-Toomast ning viiakse see teiste klasside uste taha. Jõulukuusk ei ole Eestis väga vana nähtus, seda hakati tuppa tooma 19. sajandi lõpust. Laiemalt levis see talutaredesse alates 20. sajandist. Alguses riputati kuusk lakke, hiljem hoiti seda põrandal. Vanad eestlased teineteisele kinke üldjuhul ei teinud. Algselt käis peredes jõulusokk, kes soovis head õnne ja kes sai selle eest ise vastutasuks kinke. 19. sajandi lõpul hakkas ringi käima musta kasuka ja vitsakimbuga jõulutaat, kes lastelt mõistatusi küsis, lugemist kontrollis ja vahel ka kinke tõi.

Eesti Vabaõhumuuseumi Paljurahvuselise Eesti keskuse juht Einike Sooväli jõulusokuga. Foto: Toomas Tuul

Ka jõulutoidud, mida me tänapäeval sööme on üldjuhul sarnased nendele, mida armastasid vanad eestlased. Näiteks süüakse jõulude ajal rohkem liha kui tavaliselt ja toidud on rikkalikumad kui tavapäevadel.

Samuti on säilinud kodu ehtimise komme – vanal ajal näiteks tehti õlgedest või roost jõulukroon ja kaunistati seinu pohlavarte ja lõngatuttidega. Küünlaid põletati siis ja põletatakse praegu.

Kombeks olevat olnud vanadel eestlastel ka saunas käia.

Jõululaupäeval käidi enne hämardumist saunas ja pandi pärast seda puhtad rõivad selga. Tänapäeval on riided küll pidulikumad, kuid vanasti oli isegi puhta särgi selga panemine väga suur asi. 

Olen kuulnud, et jõululaupäeval avanesid taeva- ja põrguväravad ning enne pimeduse laskumist pidi tegema eraldi toimetusi selleks, et paharetid ukse taha ei ilmuks. 

Tegelikult on jõulud algselt olnud paganlik pööripäev, alles hiljem ühendati Jeesus Kristuse sünd talvise pööripäevaga. Pööripäev on täis igasugust nõidust, mil saab ära hoida halba ning ligi kutsuda head. Pööripäeval ei tohtinud oma kodust midagi välja laenata.

Jõuludel tuli koju teha jõulukroon ehk õlgedest jõulukaunistus, mis pandi lakke rippuma. Mida keerulisem jõulukroon oli, seda paremini ta vanapagana eest kaitses. Vanapaganal hakkas keerulist jõulukrooni nähes pea ringi käima ning ta jooksis majast välja. Küünalde põletamine sümboliseerib samuti valguse võitu pimeduse üle.

Jõuludega kaasnevad mitmedki mängud. Foto: Kristjan Sulõnd

Kas mütoloogilised olevused tulevad siis välja pimeduse saabudes?

Võib-olla ainuke, kes pimedust ei kartnud, oli katk. Ülejäänud kahtlased tegelased tulid välja siis, kui päike loojus ning kadusid kuke kolmanda kiremise peale. Seetõttu ei tohtinud näiteks sauna päikese loojudes minna. Pimeduse saabudes muutus vesi vereks ning vanapagan tuli oma pojale saunast naist otsima.

Sel talvel on inimestel võimalik mõnede müstiliste olenditega Eesti Vabaõhumuuseumis kohtuda. Meil saab peagi alguse võimas projekt nimega „Pööriöine pulmapidu“. Sellele on valgusinstallatsioonid loonud kunstnik Taavi Varm, stsenaarium on pärit Andres Noormetsa sulest ning muusika on kirjutanud Ardo Ran Varres. Muinaslugu sisaldab meie rahvapärimust ning näitab, kellesse või millesse vanad eestlased uskusid. Nii saab teha muuseumis jalutuskäigu ning tutvuda vaarvanematega koos elanud müütiliste tegelastega nagu majahaldjas, maa-alused, vanatühi või kratt.

Ka Jõuluküla fookus on tänavu erinevate ajastute jõuluuskumustel. Näiteks Sassi-Jaani talus saab näha 90ndate jõulumelu ja ostuhullust. Pulga talus räägitakse aga pigem paganlikest kommetest ning tutvustatakse traditsioonilisi 19. sajandi jõulukombeid. Nulli-Maie saunas vestetakse õudusjutte igasugustest kodukäijatest ja majahaldjatest, koerakoonlastest ja mardustest, keda vanavanaemad olevat uskunud ja oma silmaga näinud.

Eesti Vabaõhumuuseumis saab aimu vanade eestlaste jõulukommetest. Foto: Toomas Tuul

Kui tõetruud on müütilised tegelased, kes on „Pööriöises pulmapeos“ kujutatud? Kuidas on nad jõuludega seotud?

Tegelased on loodud Taavi Varmi äranägemise järgi ning kindlasti on seal tõetruudust sees. Teispoolsuse jõud tulid sageli ka jõulude ajal uste taha kondama, aga kuna tugevad kaitseabinõud võeti tol ajal kasutusele, siis ei pääsenud nad tuppa. „Pööriöises pulmapeos“ on tegelasi teispoolsusest, mõned neist hirmsad, teised pisut armsadki. Kõik tegelased ei olnud halvad, nt majahaldjas, kellele valati alati esimene jõuluõlu, et ta kodu hoiaks ja kaitseks.

Millal uskusid eestlased müütilistesse tegelastesse?

On märkmeid, et juba enne 10. sajandit elasid Eestis võimsad nõiad, kes vahendasid inimestele vaimude maailma. Kui 13. sajandil hakati eestlasi ristiusustama, siis ei võtnud eestlased seda võõrast usku vastu ning paganlus kestis edasi. Alles 18. sajandil kui hernhuutlus jõudis siiamaile ja kristlusest hakati inimestele nende endi keeles vestma jõudis ristiusk inimestele lähemale. Niiviisi hakkasid kaduma igasugused kollid meie vaarvanemate uskumustest. Eks oma töö tegi ka tööstusrevolutsioon, mil inimesed said aru, et masinad teevad töö ära ning kõik ei sõltu vaimudest ja jumalustest.

Jõulud on aga uskumiste aeg. Miks tasuks nendesse müütilistesse olenditesse või muinaslugudesse uskuda?

Mulle meeldiks, kui inimesed usuksid, et keegi on neist võimsam. Näiteks, kui teen midagi halba, siis sellele on tagajärg. Kui sülitan maha ja olen maa vastu ebaviisakas, siis ei kanna ta vilja. Inimene ei pea tundma end alati kõikvõimsana. Aukartus võiks säilida.

Lisaks loevad lapsed tänapäeval vähem muinasjutte ja ei usu sageli enam käega mittekatsutavatesse asjadesse ja imedesse. Miks mitte tulla vabaõhumuuseumisse „Pööriöist pulmapidu“ vaatama või Jõuluküla külastama ning äratada endas uudishimu meie esivanemate müstilise maailma vastu.