Kink, see on tegelikult väike andam armastust ja tähelepanu kellelegi erilisele, kes sinu meelest on seda väärt. See on viis, kuidas me üritame oma lähedasi ja muul moel vajalikke inimesi enda poole köita. Nii võttes muutub kink tegelikult andamiks iseenda heaolule. Seda viimast tekitavad nii laste tänulikkusest säravad silmad, kallima põskedele kerkiv õhetus ja isegi äripartneri heakskiitev mühatus. Ning oo, siin võib olla ka mitmeid hämaraid psühholoogilisi skeeme mängus. Kuid püsigem fookuses.
Seetõttu ei leiagi ma, et kinkimisest peaks loobuma. Küsimus on, mida kinkida. Viimastel aastatel on toimunud oluline murre – kingid pole enam nii asised. Jõulud pole enam ootamatu rikastumise aeg, mil ei tea, kust peaksid su lähedased sageli ühisest eelarvest eriti pompoosseid kinke välja sebima. Nüüd on signaal hoopis see, et kingid võiks olla pisikesed, isiklikud, soojad. Või üldse olemata?
Kink laastab loodust?
Jah, nii mõnigi inimene kuulutab nagu evangeeliumi, et kingid on rämps, saastavad loodust ning tuleks üldse ära unustada. Et nii on kõige jätkusuutlikum ja rohelisem.
Ent paraku on sellel õilsal käsitlusel kaks aga. Esiteks: kink ei pea olema miski, mille sa ostad krediitkaardiga tarbimist üles kütma loodud miniallahindlustega, mis tegelikkuses on lihtsalt ebanormaalse juurdehindluse ettekavatsetud kahandamine. Kaubanduses on juba ammu nii, et osad vidinad ei olegi mõeldud müümiseks täishinnaga, vaid oodatakse esimest näilist paarikümneprotsendilist sooduspakkumist.
Teine asi on ringluse ülevalhoidmine. Me oleme ühendatud anumad. Kui kõik lõpetaks homnepäev kaupade ja teenuste ostmise, saabuks kuuga nälg majja. Kinkimisaeg on ellujäämiseks hädavajalik neile, kes loovad lisaks kaupadele ka midagi enamat - hinge. Meie käsitööpärandit. Niisiis saan täiesti aru kunstnikust, kes vihaselt sotsiaalvõrgustikes plõksis lumehelbekese suunas, kes keelavad igasuguste kinkide tegemine.
Tegelikult ju ikkagi on asi kingis kui sellises. Ei pea kinkima asju, mis on meieni reisinud maakera kuklapoolelt läbi saja tarnija, nii et suure tõenäosusega on eseme valmistajani jõudev hind olematuks kahanenud. Ei pea koormama Aliexpressi ja sarnaseid – nemad saavad seal ka ise hakkama. Tänulikkust edastavad nii sellest trallist mitte midagi teeniva Omniva kui ka kliimaaktivisti, värske Time´i aasta inimese Greta Thunbergi poolehoidjad.
Aga mida kinkida?
Isegi lastega saab asja lahendada jätkusuutlikult. Mina üritan oma noormeestele kinkida esemeid, mis võiks neid arendada. Jõuluvanale kirjutades muidugi esitatakse üsna uhkeid soove, ent vanematega, nende päkapikkude saadikutega tulevad soovid veidi maalähedasemateks tagasi.
Pisemale terendab uus soe kampsun. No ja võibolla üks rongikonstruktor. Ma olen muidugi ka nii nahaalne, et olen võimeline unustusesse vajunud asjanduse mänguasjakorvi tagumisest nurgast välja koukima ja uuesti pakendisse panema – vaevalt see kolmene vahet teeb. Sellist triki kasutavad ka mõned teised lapsevanemad – ja mitte rahasäästu, vaid just keskkonnateadlikkuse pärast. Ainuke nõue on, et laps pole kanni vastu huvi näidanud vähemalt kuus kuud.
Kaugemate sugulastega on samuti asi lihtne – piisab tähelepanuavaldusest. Kallimatega aga kisub asi veidi kiiva. Vahel võivad meie signaalid, mida me tahame edastada, üsna sassi minna. Kes ootab kulda ja karda ning saab hoopis pruunid sokid.
Kinkimine paarisuhtes
Olen üsna kaua mõelnud, et kingiprotsess võiks olla päris kena paarisuhte ülesanne – jälgi piisavalt kaua oma kallimat või head sõpra, kellele ei oska midagi kinkida, et mõista: mida ta sooviks kingiks saada. Mis tegelikkuses teda rõõmustaks? Nii õpid teda paremini tundma ja sellest tõuseb kasu kogu teie suhte tervisele.
Ent asi pole sugugi nii sirgjooneline. Seesama paarisuhte analüüs, see jookseb ka teistpidi. Kui tead, et partner, kes sind armastab, austab ja hindab, ei saa selle kingitusega hakkama, sest tal puudub oskus hinnata teatud esemeid või omadusi, siis kas ikka tuleb nui neljaks seda ülesannet temalt hindele 5 nõuda?
Olen 12 aastat oma kaasaga koos elanud, saanud temaga kaks last, aga ühtegi muud eriti vinget kinki pühadeks mitte – kui ma ei ole just saatnud otsest linki seda müüvale e-poele. Meie esimeste ühiste jõulude ajal Moskvas kinkis ta mulle Putini ja Medvedjevi pildiga seinakella. Mina talle kinkisin uue uhke arvutikoti. Minu taldrikusuuri silmi nähes imestas ta, et oih, kas sulle siis see kell ei meeldi?
Hiljem olen saanud jõuludeks hiigelsuured tehisbriljantidega kõrvarõngad, millega sobib minna polkovniku lesena stiilipeole, ja rautatud needi nahariba otsas. Sest talle tundus, et need on lahedad kiiksuga asjad ja võiksid mulle meeldida.
Ei saa öelda, et ta tunneks mind halvasti. Näiteks eelmisel kolmapäeval küpsetas ta ise lasteaiale piparkooke, mida ma olin suure suuga lubanud, unustades omaenda komandeeringu. Mitte kõik ei armasta ega taha oma tundeid hinnalistesse asjadesse vormistada.
Loobume kinkidest?
Just seda küsisin mõned aastad tagasi. Päris nii ka ei tahaks, ütles ta. Aastaid leppisime kokku – mina ostan endale kingiks selle asja, sina tolle. Aga maagiat ja üllatusmomenti sellises sättimises paraku polnud. Niisiis me tegime limiidi.
Kink ei ole kallim kui paarkümmend eurot – meil on lõppeks ühine pere-eelarve. Ja kink on praktiline. Soovitavalt midagi sellist, mida teine oskab valida ehk palun ära piina oma meest kõrvarõngastega, kui ta neist midagi ei taipa. Tänavu palusin teadlikult kõrvaklappe – neist ei tea jälle mina midagi.
Kõigile teistele aga on ennekõike kingiks aeg. Rõõm koosolemisest, rutiinist väljaastumine ja lähedastele otsa vaatamine.
Seda viimast oleme üritanud just vanemate ja sõpradega detsembris juba aastaid kehtestada. Kaasaja kiirustamise virrvarris on inimlik kontakt sageli nigelate veebivõrgustike kanda. Just pühadeaeg võiks olla hetk, kui saame jagada seda kõige kallimat – oma isiklikku tähelepanu. Ja see pole ju sugugi odav – kohalesõitmised, vahel majutused, pidulikum külakost.
Teise lapsega kodus olles hakkasin kummalisel kombel jõuludele mõtlema juba augustis. Oli meeletult soe suvi, kõik viljad lausa anusid purkidesse. No ja siis ma neid vaaritasin, kuni ühel hetkel abikaasa ettevaatlikult küsis – kellele kõik need moosid, keedised, chutneyd ja muud kummalised kastmed.
Jõulukinkideks, vastasin midagi mõtlemata. Ja järgmisel hetkel sain aru. Ahhaa. See ongi õige kink. Selline, kus on oma käterammu, mõttevirkust ja maitsekust. Aega kah. Tänavu, kui oma potsikuid ette valmistasin, üritasin keetmise ajal ainult häid mõtteid mõelda, et kink oleks eri tasanditel laetud. Kes tahab retsepte, neid on mul Toidutares sadu.
Kommentaarid