Igihaljas iileks – armastatud taim, mis loob jõulumeeleolu

Eestis ja mujal Põhja-Euroopas on iileks (Ilex aquifolium) peamiselt tuntud kui madalat kasvu ilupõõsas, kuid põlistel kasvualadel Lääne-Euroopas võib see astelpõõsas kasvada paksuks hekiks ja sirguda lausa puu mõõtu.

Lemmikkasvukeskkond
Iileks kasvab kõige paremini viljakas, niiskes, kuid hea läbilaskvusega mullas. Põõsas suudab kasvada ka väheviljakas liivasemas mullas, kuid sirgub seal aeglasemalt. Muld võiks iileksil olla veidi happeline, kuid päris turba sees astelpõõsast siiski kasvatama ei peaks. Ideaalne kasvukoht on soe ja valge, tuulte eest varjatud aianurk. Sellises kohas kasvatab iileks endale tiheda võra.
Samas tuleb taim toime ka poolvarjulises paigas. Samuti saab teda edukalt kasvatada rõdul või terrassil suures potis. Jõuluks potiga ostetud iileksid tuleks kevadel kindlasti sobivasse kohta ümber istutada – kas rõdule suuremasse potti või aeda neile sobivasse kasvukohta üksteisest 1,5–7 m kaugusele olenevalt sellest, kui suureks nad kasvada võivad.

Põnevad sordid
Iileksist on aretatud mitmeid põnevaid eri värvi lehtede ja tihedusega lehti ääristavate ogadega sorte. Eesti kaubanduses levib peamiselt kurd- ja teravlehise iileksi hübriid Meserva iileks (Ilex meserveae), mis on külmakindlam
ja igihaljaste lehtedega. ‘Blue Princess’ ja ‘Blue angel’ on tumeroheliste ning kergelt sinaka varjundiga lehtedega, mil umbes kaheksa astelt. Sort ‘Heckenblau’ on rohelistesinakaslillade lehtedega. Harvem kohtab aiandites ka männas-iileksit (Ilex verticillata), mis laseb lehed talveks maha. See sort armastab happelisemat ja niiskemat mulda kui teised iileksid. Männas-iileksist on samuti aretatud eri sorte, näiteks ‘Chrysocarpa’ on efektsete kollaste viljadega.

Taimi ostes tuleks kindlaks teha, mis soost nad on. Poes võivad põõsal marjad otsas olla, kuid selleks, et iileks ka sinu aias viljuks, tuleb osta vähemalt üks isas- ja üks emastaim. Vahet saab teha selle järgi, mis värvi on õied: isasõied on helekollased, emasõied valged. Et kindel olla, tasub aiandis müüjalt see üle küsida.

Veidi hoolt ja vett
Kuna Eesti kliimas kasvab iileks aeglaselt, on tegemist üsna vähe hoolt nõudva põõsaga. Talveks tuleb iileks mähkida katteloori, eriti siis, kui kasvukoht on lage ja avatud jäistele tuultele. Õige aeg on põõsad katta siis, kui on oodata, et miinuskraadid püsivad päevalgi. Enne seda lase taimedel end loomulikul viisil jaheneva ilma saabudes talveks ette valmistada. Soojemate sulaperioodide ajaks vähenda ajutiselt katteid, et taimed soojas ja niiskes hauduma ei läheks. Külma naastes pane taimedele «talvemantlid» uuesti ümber. Rõdul kasvava iileksi poti ümber tasub talveks mähkida mullikile, võra ümber katteloor ning hoida muld parajalt niiske, et vältida läbikuivamist. Ära unusta iileksit talvel ka kasta, sest sarnaselt okaspuudega võib põõsas ära kuivada. Kasta põõsast pehmete talveilmadega, kui temperatuur on plussis ja oled kindel, et põõsas seda vajab. Kui lumesulavesi selle töö ära teeb või paik, kus põõsas kasvab, on juba piisavalt niiske, pole seda arvatavasti vaja.

Kevadel kata põõsas kindlasti varjutuskangaga, et vältida ereda päikese põletust. Eemalda põõsalt kõik surnud oksad ja soovi korral võid põõsast ka kärpida, et anda talle kaunis vorm. Siiski väldi liiga entusiastlikku tagasilõikust, sest kui midagi läheb valesti, võtab põõsa taastumine aega aastaid. Sügiseti peaks iileksit väetama, et taimel oleks jaksu külmale talvele vastu panna. Selleks sobivad nii tavaline kodune kompost kui ka okaspuudele ja rododendronitele mõeldud väetised.

Tugeva tervisega taim
Iileksit kimbutavad haigused harva, eelkõige aga siis, kui põõsas on pandud väga ebasoodsasse kohta kasvama, näiteks liiga tuulisesse või niiskesse paika. Liigniiskuses võivad juuri kahjustada seenhaigused. Sellest saad aru, kui näed juurte ümbruses valgeid laike. Sel juhul on võimalik põõsas päästa, kui lõikad kahjustunud juured ära ja istutad põõsa teise kohta. Kui iileksipõõsa lehed on justkui ära pleekinud ja värvitud, võib olla tegemist kloroosiga, mis võib tekkida liiga hämaras kasvukohas ning liiga aluselises mullas. Putukatest võivad astelpõõsast kimbutada kilptäid, keda saab peletada aiavoolikust tuleva kõrge survega veejoaga. Äärmisel juhul tuleb kahjustatud oks ära lõigata, kuid see on hädaabinõu, kuna iileks kasvab aeglaselt ja kärbitud osa tagasi kasvamine võtab kaua aega.

Hinnaline puit
Kui juhtub, et astelpõõsas mingil põhjusel ära sureb, ära puitu niisama minema viska. Iileksipuit on väärtuslik, sest see on hele ja seega väga omapärane. Astelpõõsapuidust nikerdused näevad välja justnagu luust tehtud. Kõvast
iileksipuidust tehakse muide isegi klaveriklahve.

Aiaolenditele hea põõsas
Magusalõhnalised iileksiõied meelitavad ligi kimalasi ja teisi tolmeldajaid, põõsa erepunased marjad aga väikelinde, kes neid ogaliste lehtede varjus segamatult nosida saavad, sest suuremad linnud neid sel põõsal tülitama ei tule.

Miks on iileks jõulupärjas?
Läänemaailma jõulutraditsiooni on iileks jõudnud keltide kaudu. Nimelt peeti iileksit puuks, mis valitses aasta pimedamal perioodil – talvel. Valget poolaastat valitses teine keltidele oluline puu – tamm. Tol ajal usuti, et astelpõõsas on rahu ja hea tahte sümbol. Samuti istutati teda tihti elumajade lähedusse, sest arvati,
et iileks kaitseb välgutabamuse eest. Jõulupärja traditsioon tuleb arvatavasti sellest, et keldi preestrid, druiidid kandsid õnnetoovast iileksist valmistatud pärgi, et olla kaitstud kurja silma eest. Hiljem, ristiusu leviku ajal, hakati astelpõõsa okkalistes lehtedes nägema Kristuse okaskrooni ning punastes marjades ta vere sümbolit.

Kas teha teed või mitte?
Lõuna-Ameerikas tehakse paraguai iileksi (Ilex paraguariensis) lehtedest kuulsat mateteed, kuid Euroopas kasvavad iileksisordid on mürgised, nii et ühtki nende osa tarbida ei tohi.