Aed

Salapärane orhidee: pirtsutajatest leplike õitsejateni 

Ingrid Sembach-Hõbemägi, 23. oktoober 2020 10:13
Miltoonia (Miltonia)Foto: Priit Grepp
Orhideelised ehk käpalised on üks liigirikkamaid sugukondi, moodustades kõigist maailma seemnetaimedest hinnanguliselt kümnendiku.

Valdavalt troopikas ja lähistroopikas kasvavatest taimedest on viimase kümnendiga tänu meristeempaljundusele saanud ühed armastatumad toalilled, kelle kasvatamise teemal liigub siiani palju salapära ja müüte.
Tinglikult võib orhideed jagada kolmeks: kergesti kasvatatavad, edasijõudnutele sobilikud ja raskesti kasvatatavad. Tegelikkuses sõltub aga kõik toatingimustest, selgitab Tallinna botaanikaaia troopiliste ja subtroopiliste taimede osakonna juhataja Jaan Mettik ning toob näite, kuidas üks proua kurtnud, kuidas temal õnnestub oma ahiküttega ruumis kasvatada üksnes tsümbiidiume, teadmata et neid peetakse kasvutingimuste suhtes üsna pirtsakaks.

Kuuking (Phalaenopsis) ’Mini Mark’Foto: Priit Grepp
Veenuseking (Paphiopedilum) ’Memoria Gary Baker’Foto: Priit Grepp
Väärisdendroobium (Dendrobium nobile hybr.)Foto: Priit Grepp

Samal teemal

Alguses oli kuuking
Algajale orhideesõbrale sobib hästi kuuking (Phalaenopsis) ehk kõige kergemini kasvatatav. Kahjuks ringleb tema hoolduse teemal aga rohkesti müüte. Kogenud orhideekasvataja Kristi Sootla sõnul puuduvad looduses geograafilised punktid, kus sajaks vihma täpselt nädala või kümne päeva järel täpselt 20 minutit, tund aega või pool tundi järjest, aga ometi kipuvad inimesed oma orhideesid just nii kastma. „Tegelikult on kodustes tingimustes kõige parem kasta kuukinga siis, kui juur on hall,“ selgitab Sootla. Kasta kannuga vett potist läbi valades või sooja veega vannis ja kuni juurte värvumiseni roheliseks, pikalt leotama ei pea. „Kui me hoiame orhideepotti kaua vees, imab potis olev koorepuru endasse nii palju niiskust, et juured ei saa vahepeal läbi kuivada ja algab mädanemisprotsess. Kuuking on taim, kes annab andeks peaaegu kõik peale vale kastmise.“ Seetõttu on algajale parim läbipaistev pott, kust juurte seisukord ja kastmisvajadus kõige paremini näha.
Samasse kategooriasse sobitub ka ontsiidium (Oncidium flexuosum) ’Dancing Dolls’. Tema kastmise kohta kehtib Sootla kinnitusel sama mis kuukingagi puhul.
Väga populaarsed on ka dendroobiumid (Dendrobium). Kui väärisdendroobiumi (D. nobile) puhul meeles pidada, et kasvuperioodi tahavad nad väljas veeta ning tunda päeva- ja öö­temperatuuri vaheldumist, siis on nad väga tänuväärsed taimed, eriti just hõivatud toalillesõbrale. Jaan Mettiku sõnul hukkub dendroobium kergesti agara omaniku käe all, minnes mädanema, kuid laisavõitu hooldaja juures peab kenasti vastu ja läheb ka uuesti õitsema.
Mettiku lemmikud on veel epidendrumid (Epidendrum). „Nad on vastupidavad, pika õitseajaga ja neile, nagu inimestelegi, meeldib mõnus tubane soojus.“ Ülekastjatele sobib sort ’Ballerina’, kes tahab palju vett. Siiski: Sootla hoiatab, et seisvat vett talle poti alla jätta ei tohi, sealt saab kõikide orhideede puhul alguse mädanik. Kasvama võiks ta panna varjulisemasse kohta koos kuukinga või veenusekingaga.

Epidendrum (Epidendum) ’Ballerina’Foto: Priit Grepp
Veenuseking (Paphiopedilum) ’Pinocchio’ Foto: Priit Grepp


Toaelu taluvad hästi ka moodsad kambria hübriidid (x Cambria), üks keerulisema nimega kui teine. „Nende puhul tuleb teada, et võibolla tahaksid nad talvel veidi jahedamat keskkonda, kuid kuna hübriididel on erinevad esivanemad, siis leiab nende hulgast kindlasti ka selliseid, kellele talvine toasoojus probleemiks ei ole,“ julgustab Mettik.

Teenimatult keeruline kuulsus
Kuldkinga sugulasel veenusekingal (Paphiopedilum) on aga teenimatult raskestikasvatatava taime kuulsus. „Tema vajab täpselt samasugust hooldust nagu sõnajalg – parasniisket keskkonda. Jalgupidi vees ta olla ei taha ja krõbekuivaks kuivada samuti mitte,“ selgitab Kristi Sootla. Veenusekingadel puuduvad nimelt varremugulad, kuhu varuaineid koguda. Samas elavad nad ühe kastmiskorra vahelejäämise rahulikult üle. Päikesevalgus võiks olla varahommikune. Kui enamasti on veenusekingadel vaid üks-kaks õit, siis ’Pinocchio’ nime kandev sort on hea hoolduse korral võimeline poolteist kuni kaks aastat iga kuu kasvatama uue õie, mille tulemusena võib õievars olla ligi poolteist meetrit pikk.

Masdevallia hübriid ’Bellavallia’Foto: Floradania.dk
Miltoonia (Miltonia)Foto: Priit Grepp

Katleia (Cattleya)Foto: Priit Grepp


Katleia (Cattleya) on meil müügil olevatest orhideedest samuti nõudlikuma loomuga, tema substraat peab kodutingimustes olema tõesti selline, mis väga kiiresti ära kuivab. Selle segab Sootla kokku Eesti männikoorest, mis on oranži lõikepinnaga ega lähe sõrme all katki, ja söest. Väheke võib poti seintele lisada sammalt. „Märja substraadi sees on katleiat võimalik välkkiirelt ära tappa,“ hoiatab Sootla ning selgitab, et tootmisistandustes on taimede kiireks kasvuks loodud ideaaltingimused, mida kodus enamasti luua ei õnnestu. Taime kasv aeglustub ja nii läheb Lõuna-Ameerika kuumast kliimast pärit paljasjuurselt kasvav taim kohe mädanema.
Tõelisi väljakutseid esitab kasvatajale vanda (Vanda). Sootla sõnul tahab taim küll palju vett, kuid tihtipeale hoitakse teda vees liiga kaua. Kui vesi jääb lehtede vahele, mädaneb taim peagi ära. Kütteperioodil võib lõunaaknal kuivas-­soojas kasvavat taime mitu korda päevas pritsida, ent vältides lehtede piirkonda. „Vanda võib viia vannituppa, kasta ta vanni või lasta dušiga juured üle. Paljasjuurset taime ei ole võimalik üle kasta,“ juhendab Sootla. Kui vandat kasvatada pealt avatud suures klaasvaasis, aitavad niiskust hoida vaasi põhja asetatud kivikesed või söetükid, mille pinnast allpool on veidi vett. Nii on tagatud kõrgem õhuniiskus.

Mis mu orhideel viga on?
Kui taim kidub ilma nähtava põhjuseta, võivad vaenlasteks olla kasvusubstraadis elutsevad tibatillukesed teod, kes söövad ära kõik aktiivsed juuretipud ja taim jääb põdema. Teod saab kätte substraadi pinnale asetatud kurgitükikese abil.


Kui juured kasvavad poti kohal, on see märk liigniiskusest. Korraga pikalt uputamine hoiab substraadi liiga märja, juured toituvad substraadist auruvast niiskusest ega kasvagi potti, sest nad vajavad õhku.


Kui orhidee juurtel on pruun või hallikasvalge kiht, on kraanivesi kehva kvaliteediga. Kui poti allosas on lubjarant, on vesi poti alla seisma jäänud.


Kui orhidee juured on krimpsus, on taim olnud liiga pikalt kastmata.


Kui orhidee lehed on krimpsus, on taim kas üle kastetud või kaua kastmata. Ülekastmise tõttu mädanenud juured ei suuda taime veega varustada.


Kui potis on näha väga palju juuri, siis tuleb sellist taime tihemini kasta, kui väheste juurtega isendit.


Kui õienupud varisevad, siis on taim kas pikalt kastmata või kuuma radiaatori läheduses. Mõned kloonid on õrnemad ka tuuletõmbuse ja transpordiga tekkiva temperatuurierinevuse suhtes, samuti paneb pungad pudenema viirus.

Kastmisvajadusest annavad märku halliks tõmbunud juured.Foto: Priit Grepp

Kust saada nõu?
Ametlikult on Eestis registreeritud Eesti Orhideekaitse Klubi, kuid nemad tegelevad Eesti looduses kasvavate orhideedega. Troopiliste orhideede kasvatajad jagavad omavahel infot Facebookis loodud vastavates gruppides.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee