FOTOLUGU | Saunaemand Eda Veeroja elu keerleb ümber suitsusauna

Väike särtsakas naine ei suuda vist hetkegi paigal püsida. Ise võtab ta selle kõige kokku sõnadega: “Ma lihtsalt elan!” Seda öeldes peab Mooska talu perenaine silmas, et nüüd, kui lapsed on suureks kasvanud, saab ta lubada endale just niisugust elu ja selliseid tegemisi, mis talle kõige enam rõõmu pakuvad. 
Maal sündinud ja kasvanud naine tõdeb, et ei kohanenud linnaeluga päriselt kunagi. “Mäletan, et istusin Võrus korteri aknalaual ja nutsin. See oli nii harjumatu, et vaatad välja ja pole puid ega metsa...” Mooska tallu jõudis pere tänu sellele, et abikaasa tahtis kuskile, kus on suusarajad, ning Eda soovis oma suitsusauna. Nii nad hakkasidki Haanja ümber õiget kohta otsima, kuni Mooska üles leidsid. Paik võitis kohe nende südamed.
Elumaja sai veidi ümber ehitatud, esimese suitsusauna tõid nad kohale ise. Nüüd on ehitatud ka suurem suitsusaun, lihasuitsutamise koda ja koolitusmaja.
 
Reisilt tulles alati sauna 
Kodu kese on suitsusaun ja kogu elu keerleb selle ümber. Ei möödu nädalatki, ilma et Eda sauna ei jõuaks. Samas ei ole saun Eda jaoks midagi sellist, mida täpselt ette planeerida. “Ma ei tee endale plaani, et käin saunas kindlasti kolm korda nädalas. Käin, nagu juhtub. Aga tõsi on, et kui tuled reisilt, siis kõigepealt lähed ikka sauna.“

Viimased kümme aastat on ta tegelenud põhiliselt suitsusaunapärimuse kogumise, hoidmise, jagamise ja harrastamisega. Nende peres on sauna alati au sees peetud, mingil hetkel lisandus arusaam, et saun on just see miski, mille järgi eestlane end identifitseerib. Eda hotelli- ja turismitöö taust on viinud teda väga eripalgelistele reisidele, mis kõik on andnud kinnitust, et eesti saunakultuur on midagi väga universaalset kogu maailmas. Nii läkski, et Eda algatusel lisati 2014. aastal suitsusaun ka UNESCO kultuuripärandite nimistusse. See mõte sündis tal muidugi ei kusagil mujal kui ikka saunalaval.

 
Vällamäe hingus
Niipalju kui võimalik elab Eda tegelikult õues. Ka kodu on tema jaoks eriline paik just tänu ümbritsevale metsale, loodusele, vaikusele. Võimsa metsakrooniga Vällamäe nõlval paiknev 8-hektariline talu on parajalt nii suur, et kõigele jagub kohta. Eda sõnul eksisteerib siin iseäralik energia. Suviti elab pere palju terrassil ja õues. Ka toidutegemine kolitakse siis välikööki. “Ma ei leia, et ma peaks suviti toas olema, kui välielu on ka olemas.”
Küsimuse peale, kuidas Võrumaal oktoobri lõpus suure elektrikatkestusega hakkama saadi, kostab perenaine, et mis siin muret – hea veega kaev on õues, ahjupuud olemas, toitu küllaga, küünlaid on tubades kõikjal. Meelelahutuseks mängitakse muulgi ajal kogu perega lauamänge. Eda ütleb, et voolukadu mõjus kõige enam ettevõtlusele – temalgi oli 400 kilo sealiha soolas.

Toidul on väga tähtis roll
Kui Mooska talu elumajja sisse minna, kuhu külalissaunalistel enamasti küll asja ei ole, siis naeratab seal avatud elutoas vastu kõigepealt suur valge linaga söögilaud, millel alati peal midagi maitsvat ja omatehtut.
Eda räägib: „Maal perega elamine tähendab seda, et ruumi on nii palju, et igaüks toimetab eri kohas. Söögi­­aegadel, kolm korda päevas, saadakse perega laua ääres kokku.“ See komme, mis linnades juba kadumas, on maaelus üks tähtsamaid reegleid.

Ka köögi värvikirevus vajutab elamisele pitseri: siin on riiulid kõikvõimalike maitseainete ja raviteedega, aga ei puudu ka moodne kohviautomaat ja muu köögitehnika. Kogu köögi olemusest õhkub tunnet, et siin on mõnus süüa teha.

Lõõgastumine ja energiakogumine
Kõige rohkem aega siseruumides veedab perenaine aga sooja leso peal. Pruunidest kahhelkividest soe lamamisase on maja mõnusaim paik. Seal kuivatab Eda ka kõik oma taimed. Ja sinna läheb ta pärast mõnd oma maailmaturneed mõtteid koguma, lööb vardad kudumistöösse, seekord on selleks punast värvi võlu­sokid. Pärast sauna olevat hea tõmmata jalga just maavillased punased sokid, need andvat saunaskäigule erilise väe ja kaitse. Tavaliselt poeb lesol istuva perenaise sülle või kaissu ta süsimust kass.

Asjad kodus räägivad
“Ma ei leia, et kodu peab olema mingi steriilne koht, kust on lihtne tolmu pühkida. Pigem jätame tolmu pühkimata ja kogume mälestusi. Ühel hetkel muidugi ikka viskame asju ära ka. Kui tuleb tunne, et on õige aeg.“
Asjad on majja siginenud pigem tuttavate ja sõpra­­de kaudu. „Reisidelt toon maitseid või elamusi kaasa – kohalikke toite ja jooke. Midagi sellist, mis annavad ainest perega laua ümber arutada, et kas maailm peabki selliselt maitsema.“ Euroopas pole riiki, kus Eda käinud poleks. 

Aga kui mõni tuttav toob midagi sellist, mis kõnetab, siis paneb Eda selle kohe välja. Oma sõnutsi tal kodus konkreetne süsteem puudub – ta lihtsalt lööb naela seina, võtab asjad ja paneb üles. Nii ongi perel kujunenud kodu, kus iga asi on seotud mingi konkreetse inimese või looga.