FOTOLUGU | Tõeline pärl: korter, mis sai vabastatud 1990. aastate remonditaagast (1)

Clarat ja Oskarit võlus selle 1903. aasta majas asuva korteri sarm kohe – nad nägid võimalusi, kuidas selle ajaloolist omapära taastada. Nüüd, kui korterisse sisse astuda, torkavad muutused kohe silma. Suuri valgeid tubasid kaunistavad rõõmsad värvid ja kena vana mööbel. Detailid on hoolega valitud ja tõstavad esile originaalseid elemente ning rõhutavad imelist puidutööd.

Värv annab iseloomu
„Parim siin on rõõm ja õdusus. Vähene ja valge pole meie maitse. Ka ei ole ma eriti huvitatud sellistest ajalooga korteritest, kus on küll näiteks eriline dekoor ja valgustid, aga põrandad, trepihallid ja seinad on värvitud lihtsalt tumehalliks. Kui need majad ehitati, siis ei näinud need ju sellised välja,“ leiab Clara. „Kui julged värvi kasutada, on tulemus palju isikupärasem! Meil hoiab kõike koos sinakas-rohekas värviskaala. Aga on ka palju teisi värvilaike. See ei mõju külluslikult, vaid annab õdusust.“

Ostes olid korteri seinad värvitud valgeks, ka vannituba ja köök paistsid ilmetud. Aga Clara ja Oskar nägid selles madalamale toodud lagede, kunstmaterjalist põrandate ja väheste panipaikadega korteris võimalust kõik värvidega rõõmsaks muuta ja vana õhustik taas sisse tuua.
„Mulle meeldivad vanad majad. On põnev teada, et siin on enne nii palju inimesi elanud, ja näha nende elude jälgi. Meid köitsid kohe siinse elutoa aknad, söögituba ja rõdu, kus on imeline õhtupäikest vaadata. Saime aru, et siia saab luua isikupärase unikaalse kodu.“

Kaitseala keset remondisegadust
2016. juulis sai paar korteri omanikuks ja kohe alustati ka remonti. Esialgu võeti käsile toad, kus ümberehitusi polnud vaja teha, piisas värskendusest.
„Värvisime elutoa, esiku ja magamistoa üle ning panime paika raamaturiiulid,“ meenutab Clara. „Pärast seda tundus, et tekitasime omale siia kaitseala, samal ajal kui ülejäänud korteris valitses kaos.“ Lisaks oli perel suur vajadus panipaikade järele. Oskar ehitas meie ­mõlemasse magamistuppa täiustatud Ikea garderoobid, mille värvisin halli linaõlivärviga üle.“
Pärast esmaste ruumide lõpetamist tekkis aega mõelda suurematele plaanidele. Näiteks köögi ja vannitoa ümbertegemisele. Oskar lammutas köögist kõik olemasoleva ja asus uut ehitama. „Sel ajal pesime nõusid duši all ja kokkasime väikses magamistoas. Enamasti oli õhtusöögiks ­kaasaostetud valmistoit. Isegi kaks aastat hiljem pole ma veel pitsa järele isutama hakanud,“ naerab Clara.

Köögi puhul tuli inspiratsioon Johanna Bradfordi köögist, kus pool seina on plaaditud ja teist poolt katab William Morrise tapeet. „Algul kõhklesime, kas ikka tasub võtta selline kontseptsioon üle, kuid praegu me oma otsust ei kahetse,“ räägib Clara. Idee on sama, kuid lisatud on oma stiili, sest detailid ju erinevad. „Me armastame oma kööki. Töö nõudis küll pingutust, aga oleme rahul kõigega, mis välja kukkus. Kõik, alates värvist ja materjalide valikust, on siin suure­pärane.“

Vajalik paus
Kui köök sai valmis, tegid nad pausi ja keskendusid vannitoa planeerimisele. Selline rahulik paus tasus end ära, sest aitas leida tundlikke lahedusi. Isegi kui oleks võimalus midagi muuta, ei teeks nad nüüd teisiti.
Vannitoa remondiks otsustati palgata spetsialistid, muidu tehti kõik ise, kaasa arvatud vee- ja elektritööd. Kuigi see oli kohati keeruline, meenutab pere seda kui toredat protsessi. Oluline, et tulemus on selline, nagu nad ette kujutasid. Materjalid ja kujundus olid ju samuti nende endi valitud.
„Praegu ei ole meil uut projekti käsil, kuigi ma juba igatsen... mis sest, et kaoses elamine pole just eriti tore. Me õppisime kõvasti ja olen uhke, et saime ise nii paljuga hakkama! Oskar on ekspert minu lahenduste teostamisel ja mina olen ekspert akende renoveerimises, värvimises ja mööblikatete vahetamisel.“