BLOGI | Et puid armastada, ei pea neid tingimata kallistama

Imelikul kombel on inimliik juba algusaegadest peale tundnud loomariigiga kordi suuremat kokkukuuluvust kui taimeriigi­­ga. Küllap just meie suutmatus mõista, et kogu eluslooduse väljendusrikkus on võrdselt oluline ja tähtis ökosüsteemide püsimiseks, ongi praeguse kliimakriisi üks põhjusi. Millest siis niisugune eksiarvamus? Miks me hoolime nii palju pandast ja koaalast, aga mitte jugapuust või luuderohust?

Mulle tundub, et mõiste “solidaarsus“ aitab pisut selgust tuua. Solidaarsus on grupi või klassi ühtsustunne, mis põhineb ühistel huvidel, eesmärkidel, sümpaatiatel. See ei ole midagi eksklusiivselt inimlikku – solidaarsust tunnevad ka loomad ja linnud, putukad ja bakterid, ka puud metsas või taimed niidul on omavahel solidaarsed. Nad hoiatavad üksteist sissetungijate või ohtude eest, hoolitsevad ühise hüve püsimise eest, nii kuidas oskavad. See on evolutsiooniga välja kujunenud (üksteise)mõistmine, et koostöö ja vastastikune tugi on kõigile grupi liikmetele, olgu nad mis tahes liigist, igas mõttes kasulikum kui omaette pusimine.

Sotsioloog Émile Durkheim eristas tööstusrevolutsiooni-eelsetes inimühiskondades kehtinud mehaanilist solidaarsust, mis põhines sarnasusel (kirikuliikmed jagasid sarnast maailmapilti, talupoegi ühendasid ühised praktikad, tavad jne). Modernses ühiskonnas aga teistmoodi, orgaanilist solidaarsust, mis põhineb just sellel, et inimestel on täita väga erinevad ülesanded. Neil on isegi täiesti erinevad väärtused ja huvid, aga nad on ometi üksteisest sõltuvad ja üksteisele vajalikud. Näiteks meie oma väikeses külas näeme kogu aeg, et mida rohkem on inimestel eri ameteid ja kutsumusi, seda kasulikum on see kogukonnale. Näiteks ühe suvise ürituse korraldamisel kirjutab keegi meist projekti, keegi teine kujundab plakati ja reklaami, kolmas paneb kohviku püsti, neljas hoolitseb muusikalise tausta eest, viies transpordi, kuues heakorra eest, seitsmes müüb pileteid, kaheksas pildistab üritust ja kirjutab ajalehte artikli jne. Me kõik teeme eri asju, aga ühine üritus õnnestub just seetõttu. Tundub loogiline?