Eesti inimesed arutlevad: millisest dieedist on kasu ja milline tekitab hoopis sõltuvust?

Keiu (39) Tallinnast: „Suhkur on sõltuvus nagu suitsetamine või alkoholism!“

Mõni aasta tagasi võtsin pärast mõtteviisitreener Tony Robbinsi seminaril osalemist vastu tema soovitatud kuuajalise toitumisväljakutse. Menüüst tuli välja jätta piim, gluteen, kohv, alkohol ja suhkur. Võimalusel oli soovitatud süüa paaril korral nädalas maheloomaliha. Minu jaoks oli kõik tehtav peale suhkrust loobumise. Sain sel hetkel aru, et see on minu sõltuvus! Ma muidugi väga ei mässanud ka alternatiivsete magustoitude ega maiustuste otsimise ja valmistamisega. Lõpuks tüütasid pähklid ja rosinad ära ning nii see tavapärane magus taas menüüsse sattuski.

Rabav tõehetk
Muidugi on raske endale tunnistada, et kukkusin suhkrust loobumise katsel läbi. Samas tuli teadmine, et suhkrust võib olla samasugune sõltuvus nagu nikotiinist või alkoholist. Nüüd olen liikumas väikeste sammudega sinnapoole, et vähendada oma suhkrutarbimist. Mind motiveerib see, et näen, kuidas suhkur minu seedimist mõjutab ja gaase tekitab.

Otsin alternatiive
Olen enda jaoks avastanud kookosega maiused, mis rahuldavad magusaisu täielikult. Tahaksin harjuda ka datli maitsega, mis mulle väga ei meeldi, kuid enamik suhkruvabu maiusi on just datlitega magustatud.

Rauno (26) Tallinnast: „Enne sõin päevas kümme pirukat!“

Tihti teevad inimesed selle vea, et peavad mõnda nn dieeti kuu või kaks. Pärast seda minnakse vanade harjumuste juurde tagasi. Hakkasin 2019. aasta novembri algusest toituma ketodieedi reeglite järgi. Minu puhul võiks seda pigem nimetada LCHF-toitumiseks ehk menüüs on vähe süsivesikuid ja palju rasva. Ma ise ei peagi seda dieediks, vaid oma uueks tervislikumaks elustiiliks.

Lugeda tuleb etikette
Olen praeguseks menüüst välja jätnud jahu, suhkru ja tärklise. Kõige raskem oli loobuda suhkrust ja jahust, näiteks ei söö ma enam poest ostetud saia ega leiba. Kuna tarbin tooteid, kus on võimalikult vähe süsivesikuid, loen alati poes etikette. Ostan vaid seda, milles on süsivesikuid vähem kui 5 grammi 100 grammi toote kohta. Kartuli, riisi ja makaroni asemel söön köögivilju, milles on vähem süsivesikuid ja rohkem vitamiine. Suhkru asemel tarbin tooteid, mis on magustatud steevia ja erütritooliga. Ebatervislikud rasvadki olen vahetanud tervislike vastu.

Aja jooksul vähendasin oma toidukorrad kahele korrale päevas. Need jagunevad mul 8/16 põhimõttel ehk 8 tunni sees söön kaks korda ja 16 tundi paastun. Tihti küll, olgem ausad, tuleb kuhugi vahele steeviaga magustatud Fitkohuke.

Halbadest harjumustest loobumine
Minu uutviisi toitumine on olnud üle ootuste edukas. Kui novembris kaalusin 96–97 kilo, olenevalt sellest, kui palju rämpsu olin söönud, siis praegu on mu kehakaal jäänud pidama 85–86 kilo peale. Hea tulemus pole ka imestada, sest tihti koosnes mu päev enne umbes kümnest pirukast või kiirtoidurestorani burgerist ja friikatest. Üheks minu harjumuseks oli õhtuti teleri ees krõpsude söömine ja limonaadi joomine, millest loobumine oli esialgu väga vaevaline. Varem oli ka mu töö palju istuvam ja üksluisem, mis lubas mul ajaviiteks paki kummikomme ära süüa. Kavatsen uute toitumispõhimõtetega jätkata. See dieet andis mu elule uue tähenduse.»

Signe Kerge (26) Tallinnast: „Dieediga ei tohi liiale minna. Sellest võib saada söömishäire!“

Kuus aastat tagasi puhkusreisi pilte vaadates nägin, et olen üsna suureks paisunud. Ega mu elustiil väga tervislik olnud: lisasin teele ja kohvile alati kolm lusikatäit suhkrut ja restoranis töötades tuli ette koogisöömist. Seadsin endale väljakutse suhkrut edaspidi vältida. Jätsin päevapealt teesse ja kohvisse magusa lisamata ja hakkasin poes toidupakendite silte lugema. Kõik selleks, et parem välja näha.

Hea algus
Kuna mu kehakaal ei olnud tervislik, siis inimesed märkasid ja tunnustasid, et ma enda eest paremini hoolt kandsin. Hakkasin ka trenni tegema, et maratoniks treenida. Lisaks liitusin Ronimisministeeriumiga ja hakkasin kaljuronimist harrastama. Kilod kadusid kiirelt, mistõttu nägin parem välja ja tundsin ennast hästi. Mingist hetkest sõin taas kõike, mida tahtsin, ja osa kaalu tuli tagasi. Nii mõtlesin, et võiks ju jälle tervise huvides mõneks ajaks lisatud suhkrust loobuda.

Kaalunumbrist saab kinnismõte
Pärast seda ei möödunud kuudki, kui hakkasin paaniliselt suhkrut kartma. Ma ei tahtnud väljas söömas käia, sest ma ei teadnud, kuidas toit valmistatud on. Kontrollist sai midagi, mis hakkas ahistama igat minu elu tahku, samal ajal sain aru, et minu tuju sõltub kaalunumbrist. Sõltuvuseks sai enda igahommikune kaalumine ning tuju oli kohe hea, kui kaal kasvõi sada grammikest alla oli läinud. Iga kaotatud gramm tundus suur saavutus. Mul tegelikult ei olnud eesmärgiks mingit kaalunumbrit, tahtsin lihtsalt alla võtta. Osalt mõjutas mind ehk ka ümbritsev dieedikultuur.

Kui dieedist saab haigus
Kaalujälgimine sai mu kinnisideeks umbes neli-viis aastat tagasi. Võisin poes võrrelda kahte juustu ja lõpuks valida selle, milles oli võib-olla 2-3 kalorit saja grammi kohta vähem. Ma keeldusin maiustustest, kookidest, kringlitest, suvel ka jäätisest. Inimesed mu ümber ei teinud enam komplimente. Pigem tunti muret, kas minuga on kõik korras. Ma ei tunnistanud pikalt endalegi oma probleemi. Minu kõige kõrgema ja kõige madalama kaalu vahe on olnud 35 kilogrammi.

Sellest, et mul on söömishäire, sain aru umbes kaks aastat tagasi, aga toiduga seotud hirmud ja sõltuvus kaalust olid nii tugevalt mu ajju sööbinud, et ma ei suutnud ise nõiaringist välja pääseda. Otsuseni hakata ennast ravima jõudsin alles pool aastat tagasi ja Tartu söömishäirete kliinikusse ravile läksin sügisel 2019.

Raske argipäev
Terveks pole ma veel saanud, kuid olen loodetavasti sinnapoole teel. See on väga-väga konarlik rada. Ma ei ole saanud lahti sisse harjunud kommetest, endiselt on väga palju toite, mida ma ei julge süüa, ja väljas käimine tekitab eranditult stressi. Ma kardan magusat ja võin ennast tükikese šokolaadi söömise pärast päev otsa mõttes kiruda. Soovin üle kõige, et võiksin ühel hommikul muretult ärgata, aga selle asemel võitlen. Iga päev.

Haiglas räägiti, et anoreksia üks osa on sõltuvus kaalunumbrist, tühja kõhu tundest või muust, mille ümber hakkab kogu elu keerlema. Sa ei naudi enam inimestega koos olemist, kogemusi, väljakutseid, vaid keskendud ainult ühele – toidule.

Ära võta dieeti liiga tõsiselt
Soovin oma kogemuse põhjal öelda, et ... ära võta dieeti liiga tõsiselt. Ära loo sellest oma identiteeti. Tänapäeva sotsiaalmeedia on täis inimesi, kes keskenduvad treenimisele, dieedile, nõu andmisele, motivatsiooni jagamisele. Me ei tea, mis selle taga on. See võib olla väga sarnane minu looga: tervislikkus, millest on saanud kinnisidee ja sõltuvus. Vaadates Instagrami postitusi, kus piltidel dieettoit, mõtlen alati, et tervislik olla on hea ja tore, aga ainult sellele keskendumine ei ole mingi elu.