FOTOLUGU | Uskumatult inspireeriv inglise stiilis iluaed rabaserval
Tänaseks on pere sellele kohale raskusi trotsides suutnud üles ehitada muljetavaldava elamise, mille kaunitest vaadetest võivad turismitalu külastades osa saada ka huvilised.
Samal teemal
Kodu rajamine ei käi üleöö
Pikki aastaid kulus selleks, et elamine valmis saada, ent õnnetu tulekahju tegi sellegi vaeva tühiseks. Ometi oli pererahvas visa ning ehitas maja uuesti üles. Kõige selle kõrval ei olnud esialgu aega ega mahti iluaiale pühenduda, ent asjade edenedes jõuti selleni kuidagi täiesti iseenesest. Nimelt õpetas Anneli Jäneda sovhoostehnikumis maastikukujundajatele inglise keelt. Selleks, et õpilased omandaksid erialal vajalikud terminid, tuli ta mõttele otsida artikleid ingliskeelsetest erialaajakirjadest ja raamatutest. „Inglise aiastiile tutvustavate tekstide põhjal keelt õpetades hakkas ka mul endalgi vähehaaval aiakujunduse vastu huvi tekkima,“ naerab Anneli. „Vanasti aedade kujundamisele erilist tähelepanu ei pööratud, aga siis hakkas mulle koitma, et alati ei peagi ju juurviljapeenardele keskenduma.“
Pilgupüüdjast veesilm
Kogu maastikuaed on arenenud nii-öelda loomulikku rada pidi ilma, et selleks oleks eelnevalt aiaplaan koostatud. Ligi kolmkümmend istutusala on loodud kavalalt kohtadele, kus maapind ebatasane, hooldamine keerukas või kuhu on muruniidukiga keeruline ligi pääseda.
Kesksel kohal on väikese järve mõõtu tiik. See vana kaevukoha asemele loodud veesilm on aja jooksul suuremad mõõtmed saanud ja kaldad pilkupüüdvalt haljastatud. „Tegelikult on seegi mõte tulnud elust enesest – sain aru, et kui tiigikaldad korralikult taimedega katta, on selle hooldamine hõlpsam kui kallakut niites,“ tunnistab Anneli. Õigete taimede valimine oli keerukas, sest arvestada tuli nii kevadise kui sügisese suurveega ning sellega ei tahtnud leppida sugugi mitte kõik taimed. „Näiteks tiigikaldale istutatud mikrobiootadest jäi üks vee alla ja see ei sobinud talle kuidagi,“ jutustab perenaine. Tasapisi leiti õiged liigid ning nüüd on vähe neid, kes siia turismitallu tulles kaunist ja harmoonilist vaatepilti ei imetleks.
Pinnas on Kadaka talus liivane ning selleks, et taimed siin üldse kasvama nõustuks, tuli kohale vedada koormate viisi mulda. Vaev on end ära tasunud, sest juulis-augustis on inglise tüüpi püsilillepeenarde kõrgaeg. Just siis võistlevad oma iluga floksid, siilkübarad, päevaliiliad, aedmonardad, hortensiad, on värve, on lõhnu. „Olen palju Inglismaal käinud, erinevaid aedu vaadanud ja tegin nende eeskujul ka meie aeda sellised suured peenrad,“ selgitab Anneli. Seda, et peenar aastate jooksul ilmet võtaks, ta ootama ei jää, vaid istutab taimed kohe nii, et tulemus juba esimestel aastatel tihe ja lopsakas jääks. „Hiljem saab neid vajadusel vähemaks võtta, uude kohta istutada või sõpradele jagada.“
Kalevipoja mõõtu töö
Kahehektarilise aia korrashoidmine on juba iseenesest suur töö, mille kõrvalt naljalt muudeks asjadeks aega ei jäägi. „Kevadest sügiseni ma enam tõlketöid ei tee, siis on kogu mu tähelepanu aial,“ naerab Anneli. „Lõikan oksi, rohin, istutan… Kogu aeg on midagi teha, aga kevaded ja sügised on eriti kiired.“ Muru hooldamisega tegeleb Kalev, see võtab korraga terve päeva. Kalevipoja mõõtu on olnud ka töö suurte kivide paigutamisega istutusalade ümber, seda Kalev ei salgagi. „Majaserva-äärsed istutusalad tekkisid pärast vundamendi soojustamist. Siis mõtlesime, et miks mitte sinna juba ka taimed istutada, et majaümbrus kenam oleks,“ jutustab Anneli. Nii on maja ümber rohkesti pinnakatjatest kadaka- ja elupuuvorme, roose, samuti üle 30 sordi hortensiaid, üks uhkem kui teine. Neid on toodud nii meilt kui mujalt ning mõnedele sortidele on rabaäärses maastikuaias kasvamine tõeliseks kohanemiskatseks, sest sügisesed külmad tulevad siia varakult.
Loodus naabriks
Aed läheb metsaks sujuvalt üle, omad pohlad-mustikad käepärast, piiriks väike oja. „Mõnigi vaatab, et ilus jõgi. Aga tegelikult oli raba veepiir igal aastaajal erineval kaugusel, seetõttu rajasimegi maa kuivendamiseks lookleva kraavi,“ räägib perenaine jõekese saamisloost. Kallastel kasvavad päideroog ja harilik ussitatar, keda peenrasse kasvama panna ei taha, kuid siin võivad nad volilt laiutada.
Turismitalu külalisteosa ja pere privaatala eraldab hekirida, mis suures osas koosneb erinevatest elupuuvormidest. „Kuigi ma aiaplaani ei tee, mõtlen ikka läbi, mida tahan kuhugi panna ja mida selle istutamisega saavutada. Siin tahtsin eraldatust,“ selgitab Anneli. Algul ettevaatlikult, edaspidi juba üha enesekindlamalt tehtud istutused reedavad, et perenaine on aiakujundusnipid hästi omandanud – taimi pole istutatud üksikult, vaid ikka massiga, et nende mõju võimalikult hästi esile pääseks. Hekirea taga on pererahva aiamaa, mida metsa poolt piirab võrkaed. See on kaitseks neljajalgsete aiaviljaga maiustajate eest, keda metsast tihtipeale õuele satub.
Maja kõrval kasvasid varem suured kuused, kuid kui need putukatele maitsema hakkasid ja selle tagajärjel tormihellaks muutusid, otsustas Kalev puud maha võtta. Kuuskede asemele rajas Anneli uue peenra. Enamjaolt kasvavad seal söödavad lõhna- ja maitsetaimed – piparmünt ja õunmünt, erinevat sorti salveid, aedmonardad ning lavendel. Lilledest, kelle kroonlehed kõlbavad süüa ja mida saab edukalt toitude kaunistamisel kasutada, võib leida roose, lillherneid, siilkübaraid ja võib-olla paljudele üllatuseks ka pojenge. „Tänavu suvel ehitab Kalev peenra kõrvale terrassi ja katusealuse ning suveköögis toimetades on mõnus kõrvalolevalt peenralt toidule maitseks ja kaunistuseks värsket napsata,“ unistab Anneli. Lisaks plaanitakse aeda hankida mõnusad pargipingid, sest mis maastikuaed see on, kui vaateid imetleda ei saa. Ja see on kindel – unistuse tasemele ei jää siin peres küll miski – kõik, mis mõeldud, tehakse ka teoks. Tehakse nii, et endal hea ja teistelgi tore vaadata.
Mikk Joala, Ryobi:
Selles aias on kõik olemas – on lopsakust, õhku, värve. Kõik elemendid sobituvad omavahel harmooniliselt. Kujundusega ei ole üle pingutatud ja erakordselt loomulikuna mõjub üleminek ümbritsevasse loodusesse. Tiigi kaldad on kenasti haljastatud, selline lopsakus mõjub kutsuvalt.
